* 2020-09-15 President Loodusmajas – rohkem pilte on siin
* 2020-09 Seenenäitus – rohkem pilte on siin
VIIGIKAKTUSE (OPUNTIA) kodumaa on Mehhiko. Meil ämmakeelena tuntud taimi kutsutakse Mehhikos pimeda lamba kaktusteks, kuna tuuled võivad taimede salakavalaid väikseid kidadega astlaid söövate loomade silmadesse puhuda ja nii pimedaksjäämist põhjustada.
Viigikaktuste istandusi on peetud kilptäide kasvatamiseks. Nimelt saadakse kilptäidest hinnalist punast värvi karmiini, millest tehakse sünteetilist toiduvärvi E120. Maiad ja asteegid kasutasid karmiini kangaste värvimiseks.
Toiduna kasutatakse enim kõrge toiteväärtusega suureviljalise viigikaktuse vilju, mis on väga invasiivne liik. Teadlaste sõnul võimaldab keedetud suureviljalise viigikaktuseviilu lisamine mustale veele odavalt ja lihtsalt vett puhastada kohtades, kus muude meetodite kasutamine on keeruline.
SAN PEDRO SIILIKKAKTUS (ECHINOPSIS PACHANOI SYN. TRICHOCEREUS PACHANOI) kasvab looduslikult põhiliselt Peruus ja Ecuadoris.
Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on leitud, et seda kaktust on ravimina kasutatud aastatuhandeid. Taime kasutati liigese- ja närvihaiguste ning seenhaiguste raviks. Siiani indiaanlaste poolt austatud mütoloogiline kultustaim sisaldab psühhoaktiivseid alkaloide, tekitades hallotsinogeenset toimet.
Vanimad taimekirjeldused pärinevad aastast 1300 eKr Peruust, kus taime kasutati nii ravimiseks, usutalitlustes kui šamaanide poolt ennustamisel.
Kaktuse varre ekstraktist on tehtud juustepesu leotist. Vartest, soolast või maarjajääst saadud seguga saab pesta villaseid riideid.
Lisaks on taim tuntud kui armurohi.
GRUSONI SIILKAKTUS (ECHINOCACTUS GRUSONII) on aeglase kasvuga kaktus, mis võib elada kuni 100 aastaseks ja kasvada kuni 2 m kõrguseks.
Suur osa taime looduslikest kasvukohtadest Mehhikos jäid tänu hüdroelektrijaamade tammide rajamisele vee alla, seetõttu on taim looduses peaaegu välja surnud. Samuti on laastavat mõju avaldanud kaktuste massiline röövkorjamine. Sarnaselt kõikidele kaktustele reguleerib siilkaktustega kauplemist ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon.
Taim õitseb alles paarikümne aasta vanuselt ning pimedate talvedega Põhjamaal võib selleks kuluda kuni 100 aastat.
Taime rahvapärased nimetused on kuldvaat, kullakera ja ämma tool.
PORTULAK-TURDLEHT (CRASSULA OVATA) ehk rahvapäraselt ahvileivapuu on pärit Lõuna-Aafrikast Mosambiigist.
Tegelikud ahvileivapuud ehk Baobabid on aga hiiglaslikud, ligi 30 meetrise tüve ümbermõõduga maailma jämedaimad pühapuud, mille vanused küündivad 2000 aastani. Aga turdleht kasvab looduses ainult 3-4 meetriseks.
Turdlehed on antibakteriaalsete omadustega. Lehest pigistatud mahlaga saab leevendust herpese, põletuse ja artriidi puhul.
Aafrika rahvameditsiinis kasutatakse taime soolestiku puhastamiseks.
KALANHOED (KALANCHOE) on Crassula perekonna mitmeaastaste taimede ulatuslik perekond, mida on ligi 200 liiki.
Hiina keeles tähendab taim – kukub maha ja kasvab, mis viitab asjaolule, et taime on väga lihtne paljundada.
Tema ravivatest omadustest on teada juba antiikajast. Näiteks Indias raviti kalanhoega maksa, Madagaskaril – peavalu ja lümfisõlmede põletikku.
Lehemahl sisaldab flavonoide ja C-vitamiini, mis annab põletikuvastase toime, soodustades haavade kiiret paranemist, aitab põletuse ja igemehaiguste puhul. Nohu korral on soovitatud lehemahla tilgutada ninasõõrmesse.
Kosmeetikas kasutatakse taime mahla kreemides ja toonikutes, kodustes tingimustes näonaha niisutamiseks ja noorendamiseks.
Ravimtaimedena kasvatatakse Daigremonti ja sulgjat kalanhoed, kusjuures viimast peetakse mitmes kohas maailmas ohtlikuks võõrliigiks.
AGAAVID (AGAVE) kasvavad peamiselt Mehhikos, kuid ka Ameerika Ühendriikide lõuna- ja lääneosas ning Lõuna-Ameerika sademetevaestes piirkondades.
Iidsed agaavid on Maal elanud ca 60 miljonit aastat. Agaavid õitsevad vaid korra elus ning nende kuni 12 m pikkused õisikud, milles võib olla kuni 17000 õit, on ühed maailma pikimad õisikud. Õied, varred ja lehed on söödavad.
Nad on oma kodumaal majanduslikult tähtsad taimed: agaavimahlast saab nii siirupit kui alkohoolseid jooke, millest tuntuim on Mehhiko rahvusjook tequila.
Vanasti kasutati läbinätsutatud agaavirulle tulirelvades, lehetippe nõela asemel, mahlaga immutati mürginooli, õisikuvartest saadi seinapalke, lehtedest katuseid, vahutavast mahlast seebi aseainet.
Mõnede agaavide lehtedest tehakse tugevat kiudu köite jaoks. Kehvemad kiud sobivad paberitööstusele, kvaliteetsemad lõnga valmistamiseks.
AALOE (ALOE) on pärit Aafrikast. Aaloed on ravimise eesmärgil kasutatud tuhandeid aastaid mitmetel mandritel ja paljudes kultuurides.
Aaloe oli oluline koostisosa kuulsas elueliksiiri retseptis. On teada, et juba Kleopatra kasutas lehemahla nahahoolduseks.
Enim on taime kasutatud haavade raviks ja kasutatuna seedetegevuse ergutamiseks. Aaloe on tänapäevalgi kosmeetika- ja nahahooldustoodete oluline koostisosa.
Taime juuri on kasutatud pesu pesemisel, lehtede sisust on keedetud moosi, tühjaks õõnestatud tüvesid on kasutatud külmkapina ja peenemaid oksi nooletupena.
Looduses on taime nektaririkkad õied tähtsaks toiduallikaks putukatele ja lindudele. Aaloe lehtedega armastavad maiustada elevandid.
HAVISABA (SANSEVIERIA) looduslik levikuala asub Lääne-Aafrika savannides. Taimed on nime saanud kalasaba meenutavate lehtede järgi. Teistes maades kutsutakse taime veel ämmakeeleks, leopardliiliaks ja maotaimeks.
Taimelehtedest saadavast tugevast kiust valmistatakse köisi, purjeriiet ja paberit. Taime mahla kasutatakse antiseptikuna.
Havisabad on erakordselt head õhupuhastajad, eemaldades õhust lämmastikdioksiide ja formaldehüüde. Taimi soovitatakse kasvatada magamistoas, sest nad toodavad öösiti hapnikku ja niisutavad sellega õhku. Tundlikel inimestel võib õitsev taim aga tekitada peapööritust.
HARILIK SARVSÕNAJALG (PLATYCERIUM BIFURCATUM) on pärit Uus-Guinealt ja Austraaliast. Epifüütidena vihmametsas kõrgel puuvõrades kasvavad taimed meenutavad linnupesi ning neil on kahte tüüpi lehti.
“Pesa“ moodustavate ümarate lehtede vahele kogunevad taimsed jäänused ja surnud loomad, mille lagunemisest saab taim vajalikke mineraalaineid. Vanad, aja jooksul pruuniks ja paberi sarnaseks muutuvad lehed annavad kõdunedes juurtele toitaineid.
Teised – pikad, sarvekujulised ja väikeseid pruune sametisi eospesi kandvad lehed on taimele vajalikud paljunemiseks. Lehed on kaetud hallika viltkarvase kihiga, mille ülesandeks on niiskuse ja toitainete kogumine.
Taimed kasvavad aastatega väga suureks, vanad taimed võivad olla sõiduauto suurused ja kaaluda üle tonni.
SÕNAJALGU (DRYOPTERIS) võib leida põhjapoolkera parasvöötmest ja lähistroopikast.
Sõnajalgade plahvatuslik vohamine Maal sai alguse hiliskriidi ajastul 335 miljoni aasta eest.
Aastatuhandete jooksul kõdunesid surnud taimed süsinikurikkaks kihiks. Sellest moodustusid tänased fossiilkütused ehk energiaallikad, mis käivitasid tööstusrevolutsiooni. Söe väärtus avastati 18. sajandil ja sellega kauplemisest sai maailma muutev hiigeläri – leiutati aurumasinad ja levis söega kütmine. See tõi kaasa suurlinnade paksu suitsupilve mattumise ja tänase kliimakatastroofi äärele jõudmise.
Paljude rahvaste mütoloogias toob sõnajalaõie leidmine õnne, kuigi eostaimedena ei õitse sõnajalad kunagi.
INGLITROMPET (BRUGMANSIA) on levinud Lõuna-Ameerikas ja Nepaalis. Neid on läbi ajaloo peetud pühadeks raviva väega tõelisteks jumalate taimedeks, keda võivad tarvitada vaid tugevad ja õnnistatud inimesed.
Üleni mürgised inglitrompetid sisaldavad psüühikat mõjutavaid alkaloide, mis teeb neist ühed maailma tugevaimad hallotsinogeenid. Taime mõju oleneb inimese organismi eripärast, seega on toime ettearvamatu, ulatudes kõnehäiretest krampide ja isegi surmani.
Muistse Peruu ravitsejad kasutasid taime narkootilisi omadusi nii rituaalides kui meditsiiniliste operatsioonide juures, näiteks kolju avamisel.
Taime varre koorest on valmistatud rituaalset tuleviku nägemist võimaldavat jooki.
KILP-PIILEA (PILEA PEPEROMIOIDES) toalilleks saamise lugu on kuulus ja kummaline. Esimest korda kirjeldati liiki 1906. aastal, kuid taim unustati peagi.
1970ndatel hakkasid Suurbritannia botaanikaaedadele sagenema küsimused tundmatute kilpjate lehtedega taime kohta. Arvati, et tegu on peperoomiaga.
Tegelikult määrati taim alles aastal 1978, kui Kew´i botaanikaaeda saadeti üks tundmatu õitsev taim, mis tuvastati lõpuks unustusse vajunud kilp-piileana.
Suur oli teadlaste imestus kuidas oli tundmatu taim laialt kodudesse, isegi Skandinaaviasse levinud? Selgus, et 1946. a tõi misjonär Espegren Hiinast Norrasse naastes sealt taimi endaga kaasa ja kinkis nende pistikuid oma tuttavatele. Taim levis Rootsi ja Suurbritanniasse ja sealt laia maailma edasi.
PELARGOONI (PELARGONIUM) taimeperekond on nime saanud kreekakeelsest sõnast pelargos ehk toonekurg, mis viitab viljade iseäralikule kurenoka kujule.
Esimesed pelargoonid jõudsid Euroopasse 16. sajandi lõpul. 18. sajandil saadeti botaanikud Lõuna-Aafrikasse taimede seemneid hankima ja juba sajandi teisel poolel hakati pelargoone kasvatama ärilistel eesmärkidel.
19. sajandil algas taimede võidukäik: tänu hübriidide saamise oskusele pandi alus kaasaegsete pelargoonide esivanematele ja uutele sortidele.
Kunagi istutati pelargoone maja ümber kurjade vaimude ja madude peletamiseks. Taimede lõhn ei meeldi putukatele, mistõttu võidi neid kasutada ka nende peletamiseks.
Pelagrooni ehk geraaniumiõli kasutatakse kosmeetikatööstuses.
HARILIK LUUDEROHI (HEDERA HELIX) on pärit Euroopast ning see kasvab ka Lääne-Eesti saartel, kus ta on looduskaitse all.
Taime nimi on tulnud kombest ravida temaga luuhaigusi. Taimega on ravitud ka konnasilmasid ja köha. Luuderohi on mürgine, seetõttu ei maksa taimest ise kodus ravimit valmistada.
Antiikajal oli luuderohi pühendatud veinijumal Dionysosele, mistõttu võib lõunamaades siiani näha vanade kõrtside ustel sisseraiutud luuderohukujutisi.
Taime on peetud pühaks, teda on seatud kurja silma eest kaitseks uste külge ja õnne toomiseks pruudikimpudesse.
Taime viljad on maitsvaks toiduks lindudele.
ARAABIA KOHVIPUU (COFFEA ARABICA) on pärit Kirde-Aafrikast, täpsemalt Etioopia mägimetsadest. Kohv, Etioopia must kuld on maailmas tähtsuselt teisel kohal olev kaup.
Maailma esimene kohvipood avati Türgis 1475. aastal ja esimene kohvik Itaalias 1645. Ajaloos on kaalutud isegi kohvivastaste seaduste kehtestamist, seda liig ägedaks muutunud inimeste tõttu.
Kui kohvist sai kõrgklassi jook, karistati alamklassi kohvijoomist peksu ja trahviga. Euroopasse jõudis kohv 13. sajandil. Uurijad on leidnud, et vanematel patsientidel, kelle kofeiinitase veres oli kõrgem, oli väiksem tõenäosus haigestuda Alzheimerisse, lisaks on kofeiinil positiivne mõju teise tüübi diabeedi ja Parkinsoni tõve vastu.
Kohv sisaldab kofeiini ja on väidetud, et enamus kohvijoojatest on sellest tegelikult sõltuvuses.
SIDRUNIPUU (CITRUS LIMON) algkodu on teadmata, kuid kultuur- ja ravimtaime ning ilupuuna on taimena kasvatatud tuhandeid aastaid.
Ravimtaimena söödi sidrunit juba Vana-Egiptuses kala- ja lihamürgituse vältimiseks. Inglismaal kehtestati kunagi seadusega laevade meeskondadele päevanormiks unts sidrunit või sidrunimahla, et ära hoida C-vitamiini puudusest tulenevat skorbuuti. Alles 18 sajandil hakati sidrunit toidu- ja maitsetaimena kasutama.
Sidrunit võib õigusega pidada superviljaks, mis aitab tagada head tervist ja enesetunnet. Sidrun sisaldab palju erinevaid vitamiine, eriti C-vitamiini, mis soodustab raua imendumist toidust. Sidruniõli tugevdab organismi kaitsesüsteemi ning ergutab vereringet, seda kasutatakse kosmeetika- ja alkoholitööstuses.
Maailma raskeima sidrun kasvatati 2003 aastal Iisraelis ja see kaalus üle viie kilo.
HARILIK OLEANDERI (NERIUM OLEANDER) kasvuala on Lõuna-Euroopa, Aafrika, Aasia ja Araabia poolsaar.
Ta on maailma mürgisemaid taimi, mis kasvab looduses veekogude kallastel. Silma sattudes võib taim põhjustada pimedaks jäämist ning mürkained võivad kanduda üle isegi mee kaudu.
Õnnetusi on juhtunud kari- ja lemmikloomadega, kes on joonud veekogust, kuhu on langenud taime õisi või lehti. Taime mahla on kasutatud rotimürgina ning putukate tõrjeks. Õite lõhn võib mõjuda uimastavalt.
On teada, et taimi kasvatati skulptuuride dekoreerimiseks juba Vana-Rooma keiser Nero abikaasa aias ja oleandreid kujutavaid freskosid on leitud Pompeist.
Taimede hiilgeaeg toataimedena oli 19 sajandil ja 20 sajandi alguses, kui taimed kaunistasid mõisate talveaedu ja rikaste inimeste verandasid.
HARILIK LOORBERIPUU (LAURUS NOBILIS) pärineb Vahemere maade idaosast ja Väike-Aasiast. Taime peetakse üheks kuulsusrikkamaks ja võimsamaks maagiliseks taimeks.
Loorberipuuga on seotud sõna bakalaureus ehk loorberi marjad, mis võeti kasutusele juba Vana-Roomas, austamaks mehi akadeemiliste saavutuste eest.
Loorberipärjaoks on alates antiikkultuurist olnud suurimaks austuse märgiks kangelastele. Loorberi ladinakeelsest nimest tuleneb samuti sõna „laureaat“.
Loorberipuu on nii kreeklaste kui olümpiamängude sümbolpuu.
Esimesed teated loorberi maitsetaimena kasutamise kohta pärinevad viiendast- sajandist. Lisaks toodetakse taimeviljadest eeterlikku antibiootiliste omadustega loorberiõli.
DRAAKONIPUU (DRACAENA) enamik liike kasvab Aafrikas, mõned Lõuna-Aasias ja üks Kesk-Ameerikas.
Puu vanust on raske määrata, sest draakonipuul puuduvad aastarõngad.
Draakonipuu nimi pole taimele asjata antud. Nimelt kasvatab taim vigastatud varretipu asemele mitu uut, nagu draakon, kelle maharaiutud pea asemele uued kasvavad. Taim sisaldab punast vaiku, mida kutsutakse draakonivereks.
Draakonipuud on kasutatud mööbli poleerimiseks, hammaste puhastamiseks, huulepulkade valmistamiseks, ravimiseks ja surnute palsameerimiseks. Nõiakunstis lisati vaiku tindile, millega kirjutati talismanidele maagilisi sõnumeid.
Vaigust valmistatud lakki on kasutatud isegi Itaalia kuulsaima viiulimeistri Stradivariuse viiulite lakkimisel.
KUMMIPUU (FICUS ELASTICA) ehk kummi-viigipuu pärineb India rannikualade džunglitest ja võib kasvada looduses 30 meetri kõrguseks. Kodustes tingimustes võib taim kasvada 60 sentimeetrist kuni kolme meetrini.
Taime on kasvatatud tema piimmahlast saadava kautšuki saamiseks. Värske piimmahl on mürgine, mistõttu tuleb jälgida, et mahl ei satuks silma.
Kummipuu on loodussõbralik, üks vastupidavamaid ja mittedeformeeruvamaid puitmaterjale, millest valmistatakse tänapäeval mööblit.
Taime tõmmis on olnud kasutusel reumaatiliste haiguste ja leotis välispidiselt bronhiidi raviks.
HARILIK VIIGIPUU (FICUS) pärineb arvatavasti Aasia lääneosast. tegu on ühe maailma vanima kultuurtaimega, mida on kasvatatud 7 tuhat aastat.
Viigipuu mängib tähtsat rolli idamaade usundites. Kristlikus kultuuris sümboliseerib see hea ja halva tundmise puu häbelikkust, sest viigipuu lehtedega katsid Aadam ja Eeva alastust.
Antiikmaailmas söödi viigimarju toonuse tõstmiseks, piimmahlaga eemaldati soolatüükaid ja lehtedest tehti kompresse. viigimarju kasutatakse tänapäeval kondiitri-, konservi- ja alkoholitööstuses. mitmed viigipuu liigid saavutavad eluea jooksul rekordilisi mõõtmeid.
Osade liikide okstelt laskuvad alla õhujuured, mis juurdudes moodustavad lisatüvesid. Kuulsaim neist on Bengali viigipuu, kes võib hõivata 2 hektarit maad.
Harilikku viigipuud tolmeldab vaid üks herilase liik blastophaga.
HARILIK DATLIPALM (PHOENIX DACTYLIFERA) on pärit Põhja-Aafrika ja Lääne-Aasia kõrbealadelt ja teda on kasvatatud 6 kuni 8 tuhat aastat.
Arizona osariigi pealinn Phoenix on nime saanud just datlipalmi järgi. Lisaks on taim Saudi-araabia rahvuspuu.
Ühtegi teist taime pole ajaloos nii palju kujutatud kui datlipalmi, mis näitab tema omaaegset tähtsat staatust. Kõik vanad usud on kasutanud palmilehti rahu, kooskõla ning ülestõusmise ja pühaduse sümbolina. Iidsel ajal oli dattel enamiku aastast peamiseks toiduks. Lisaks saab datlist mett, veini ja seemnetest datlikohvi.
Ühe vana araabia ütluse järgi oli tema tarvitamise viise nii palju, kui aastas päevi.
Iisraeli teadlased on kasvatanud kahe tuhande aasta vanusest seemnest datlipalmi, mis on maailma vanim idanema hakanud seeme. See annab võimaluse taime DNA-d põhjalikult uurida.
BUGENVILLEA (BOUGAINVILLEA) on Guami, Grenada, Filipiinide aga ka paljude muude paikade sümboltaim.
Taim kannab eri maadel eri nimesid, näiteks Santa Rita, Primavera ja Napoleon.
Looduses kasvab see ronitaim puudele kinnitudes kuni 12 m kõrguseks. Oma nime on bugenvillea saanud prantsuse admirali Antoine de Bougainville järgi, kes taime Brasiilias avastas.
Tema väikeseid märkamatuid torukujulisi õisi ümbritseb tolmeldajatest koolibride ligimeelitamiseks kolm erksavärvilist siidipaberit meenutavat kõrglehte. Alles 20 saj. lõpupoole õnnestus teadlastel eristada ja lõplikult kindlaks määrata erinevad bugenvillea liigid ja tõdeda, et enamus kodus kasvatatavatest isenditest on hübriidid.
TŠIILI ARAUKAARIA (ARAUCARIA ARAUCANA) on Tšiili keskosa ja Argentiina lääneosast pärinev taim, mis on Maal elanud ca 100 miljonit aastat. Need väga pikaealised okaspuud võivad elada kuni 2000 aastaseks. Seepärast on araukaaria Tšiili rahvuspuu.
Maailmas tuntakse seda taime ka monkey-puzzle ehk ahvimõistatusena, kuna teravate okaste tõttu on puu otsa raske ronida.
Eurooplastele sai puu tuntuks 18 sajandil kapten James Cooki kirjelduste järgi. 19 sajandil muutus taim Euroopa aiapidajate lemmikuks, teda istutati palju Inglismaa aedadesse.
Araukaaria käbiseemneid kutsutakse tšiili pähkliteks, mida looduses levitavad papagoid. Puu vaiguga raviti haavu.
DIIFENBAHHIA (DIEFFENBACHIA) pärineb Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistest ja lähistroopilistest metsadest.
See väga mürgine taim mõjub raku tasandil, põhjustades kahjustusi organismi eri piirkondades. Taime söömisel on surmavaks koguseks juba 3-4 g taime lehti. Mürgistuse tunnusteks on põletused, tursed suus, oksendamine ja südamepekslemine. Mahla sattumine silma võib põhjustada sarvkesta põletikku. Seetõttu kasutati taime vart Lõuna-Ameerikas orjade piinamisel, sest taime närimisel kaob päevadeks söömis- ja kõnevõime.
Troopilistes ja lähistroopilistes piirkondades on ta sage taim haljastuses.
Rahvameditsiinis kasutati taime seksuaalse naudingu või potentsi suurendamiseks.
Filipiinidel tehtud uuringud lubavad loota taime abile vähiravis.
SUUREÕIELINE KUUKAKTUS (SELENICEREUS GRANDIFLORUS) ehk öökuninganna on pärit Kesk- ja Lõuna-Ameerikast.
Õhujuurtega puude koorepragudest tugevalt kinni hoidvad kaktused näivad enamuse aastast ilmetud välja. Ainult ühel ööl aastas avab taim oma suured vanillilõhnalised õied. Valged, kuni 30 cm läbimõõduga õied on vajalikud suurte ööliblikate ja nektaritoiduliste nahkhiirte ligimeelitamiseks.
Öine õitsemine on taimele kasulik, sest temperatuur on siis jahedam, mistõttu aurub õitest vähem vett.
Oma ilusate õite tõttu kasvatati taime Suurbritannias Hampton Courti kuninglikus aias juba 17 sajandil.
KAUNIS PIIMALILL (EUPHORBIA PULCHERRIMA) ehk jõulutäht kasvab Kesk-Ameerika lehtmetsades. See taim võib kasvada põõsa või puuna kuni 4 m kõrguseks. Võrsete tippudes on kaunid, enamasti punaselt värvunud kõrglehed, mitte õied. Kõrglehtede värvumiseks on vaja valguse ja pimeduse vaheldumist – täpselt nii, nagu see toimub nende looduslikus elukohas.
Jõulutähe õied on tegelikult väga pisikesed, kollased ja paiknevad hulgakaupa iga punase lehekobara keskpaigas. Levinud on arvamus, et kaunis piimalill on tõsiselt mürgine, nagu paljud teisedki piimalilled, kuid tegelikult sisaldab taim mürgist piimmahla väga vähesel määral. Tõsise mürgistuse saamiseks tuleks ära süüa mitusada taimelehte.
Piimalille ehk jõulutähe jõuludega seostamine sai alguse legendist, mis räägib 16. sajandil Mehhikos elanud vaesest tüdrukust, kes ingli soovitusel korjas teepervelt umbrohtu ja viis selle kiriku altari ette Jeesusele sünnipäevakingiks. Umbrohust kasvas välja imeilus jõulutäht. Taime kõrglehed meenutavad Petlemma tähte ja nende punane värv Jeesuse verist ohverdust.
HARILIK KALLA (ZANTEDESCHIA AETHIOPICA) on Lõuna-Aafrikast pärit taim ja Etioopia ning Püha Helena saare rahvuslill. Seal kutsutakse taime Niiluse liiliaks ehk puhtuse ja vooruslikkuse sümboliks, mistõttu kasutatakse õisi pruudikimpudes.
Kalla lühikesed muguljalt paksenenud risoomid on toiduks metssigadele ja seepärast kutsutakse Lõuna-Aafrikas taime ka sealiiliaks.
Kallaga käib kaasas legend, kuidas Kaplinna jõukas ärimees, kes korraldas oma tütrele uhkeid pulmi, tellis pruudikimbu parimalt Londoni floristilt. Kui kauaoodatud hinnaline kimp lennukilt maha võeti, selgus, et see oli valmistatud neist samadest sealiiliatest, mida Kaplinnas küllaldaselt leidub.
Kuigi taim on üleni mürgine, kasutatakse rahvameditsiinis kallalehtede puderhautist peavalu raviks.
ROOSHIBISK (HIBISCUS ROSA-SINENSIS) ehk toakask on pärit Ida-Aasia troopilistelt aladelt. Rooshibisk on Hawaii ja Malaisia rahvustaim.
C-vitamiini allikana tuntud taime on sajandeid kasutatud rahvameditsiinis palaviku alandajana, organismi puhastava, maksatalitust soodustava ning vererõhku reguleeriva vahendina.
Taimede õisi kasutatakse nii kulmude värvimiseks, juustehoolduseks, kingade viksimiseks kui ka toiduks. Tema õitest valmistatud teed kutsuvad araablased reipuse ja pikaealisuse joogiks.
Tahiti ja Hawaii neiud kannavad õisi kõrva taga, andes niimoodi vihjeid meestele – kui õis on vasaku kõrva taga, siis on neiu abielus või suhtes, kui aga parema kõrva taga, siis on neiu süda vaba.
PAPÜÜRUS-LÕIKHEIN (CYPERUS ALTERNIFOLIUS) on veetaim, millest õpiti juba 4000 aasta eest Niiluse kallastel papüürust valmistama. Papüürusest sai Vana-Egiptuse üks tähtsamaid ekspordimaterjale, kuid peale paberi leiutamist papüüruse valmistamine hääbus. Veel hiljuti leidus Niiluse deltas papüürus-lõikheina ohtralt, kuid täna on taim seal haruldaseks muutunud.
Papüürust peeti taassünni sümboliks ja seda kasutati Vana-Egiptuses tihti kapiteelidel ja sammastel ehitusmotiividena. Haruldane pruun lõikhein kasvab looduslikult ka Eestis, kuuludes looduskaitse alla.
KÄRBSEPÜÜNIS (DIONAEA MUSCIPULA) kasvab Põhja- ja Lõuna-Carolina soistel aladel. Selle lihatoidulise taime peamised saakloomad on putukad ja ämblikulaadsed, harvem konnad.
Putukate püüdmiseks eritab kärbsepüünis magusalõhnalist nektarit ja hämaral ajal aga sinakat valgust.
Taimel on aktiivsed lõksud, mis koosnevad kahest karvadega ääristatud lehest. Lehtede sisepinnal on kolm kuni kuus ülitundlikku karva, mille puudutamine paneb lehed sulguma. Kui lõks sulgub, seedib taim saaklooma 1-2 nädalat, omandades sealt vajalikud ained.
Kärbsepüünise lagundavad ensüümid on nii tugevad, et võivad lagundada isegi inimese nahka. Üks lõks suudab saakloomi püüda vaid 2-3 korda, seejärel ta sureb.
RIPPUV SEBRALILL (TRADESCANTIA ZEBRINA) ehk juudihabe on üks populaarseimaid toalilli, mis on pärit troopilisest Ameerikast.
Taimemahlal on nahka ärritav toime, seetõttu põhjustab rippuv sebralill avamaal karjatatavatele koduloomadele löövet ning temaga tegelejatel tuleb olla ettevaatlik.
Mehhikos Tabasco piirkonnas valmistatakse taimest Matali-nimelist taimeteed. Lisaks peetakse sebralille heaks õhuniisutajaks ja haigust tekitavate mikroorganismide neelajaks.
BANAAN (MUSA) on maailma suurim rohttaim, mis pärineb Kagu-Aasia troopikast. Banaani vilja peetakse puuviljaks, kuid see on viljatüübilt hoopis mari.
Banaane saab nende kasutuse järgi jagada kaheks: dessert- ja jahubanaanideks ehk plantaanideks. Viimane on paljude troopikamaade üks peamisi toiduallikaid, mida keedetakse, küpsetatakse ja kuivatatakse. Banaanidest tehakse jahu, äädikat ja isegi alkoholi. Banaani vartest valmistatakse tseremooniapaviljone ning kiubanaanist peaaegu kõdunematuid köisi.
Euroopasse jõudis banaan 19. sajandil.
Banaanides leidub rikkalikult kaaliumi ning vähesel määral ka radioaktiivset kaaliumi, kuid viimase kogus on nii väike, et inimesele see ohtu ei kujuta. Kasutusel on mitteametlik mõiste banaaniekvivalent – radiatsioonitaset võrreldakse ühe banaani söömisega.
MEELDIVA MONSTERA (MONSTERA DELICIOSA) nimetus tuleneb sõnast monstrum ehk koletis tänu oma hiiglaslike aukudega lehtedele.
Monstera kuni 20 m pikkuseks kasvavad liaanid on inimesele ohtlikud, sest sisaldavad suures koguses mürgiseid aineid, mis söömisel põhjustavad põletust suus, oksendamist ja raskemal juhul surma. Taimega pideval kokkupuutel võib tekkida nahapõletik. Taim on küll mürgine, kuid taime viljade terve aasta kestva valmimisperioodi jooksul mürgisus väheneb ja valminud vili on söödav.
Meeldiva monstera viljad meenutavad pisut ananassi ja -sobivad hästi puuviljasalatitesse ja püreedesse.
FILODENDRON (PHILODENDRON) tähendab tõlgituna puuarmastajat, mis viitab taime viisile juurtega puudel ronida. Taimel on väga omapärane tolmlemiskohastumus – nad on võimelised avanevas õisikus rasvade ainevahetust kiirendama, mille tulemusena õisiku sisetemperatuur tõuseb õhutemperatuurist kuni 17 kraadi võrra kõrgemaks.
See aitab pimedas džunglis köita tolmeldajate, näiteks mardikaliste tähelepanu. Taimi kasutatakse Amasoonias kalapüügiks – lehti ja varsi kääritatakse, mille tagajärjel muutuvad need kaladele mürgiseks. Lehtede ja varte kimbud visatakse vette ning mürgist halvatud kalad jäävad veepinnale hulpima, kust on neid lihtne kokku korjata.
Lehtedest saadavat salvi on kasutatud nahahaiguste ravimiseks, pikki õhujuuri köitena, taimest on valmistatud mööblit, kotte ja korve.
LÕHNAV KRUVIPUU (PANDANUS TECTORIUS) on Ameerika Samoa rahvustaim, mis kasvab enamasti mangroovide äärealadel ja rannikutel.
Lõhnava kruvipuu vilju ja lehti kasutatakse Kagu-Aasias toitude valmistamisel. Lisaks valmistatakse taimelehtedest katuseid, põrandamatte, korve ja seelikuid ning leheleotisest on abi palaviku, pea- ja kõhuvalu puhul.
Taimi kasvatatakse tema saagjate teravate leheservade tõttu ka kodude kaitseks ehk elavate kaitsetaradena.
Lõhnav kruvipuu on siiani väga tähtsal kohal Vaikse ookeani kultuuris, traditsioonides ja kohalikus meditsiinis.
HARILIKU ANANASSI (ANANAS COMOSUS) viljad tõi 1494. aastal oma Ameerika ekspeditsioonilt Euroopasse Hispaania kuningannale kingiks Kolumbus. Ananassi kasvatamine oli Euroopas pikalt kõrgklassi staatuse märk.
Kuna taim meenutab oma välimuselt käbi, on tema nimetus inglise ja hispaania keeles pineapple ehk männiõun.
Ananass on väga maitsev vili tänu temas sisalduvatele puuviljasuhkrutele. Lisaks toidule kasutatakse ananassi ka alkohoolsete jookide ja äädika tootmiseks.
Madakaskaril ravitakse küpsete viljadega ka põletushaavu. Taime lehtedest saadakse kiudu, millest kootakse väga õhukest siidisarnast kangast.
BROMEELIALISED (BROMELIACEAE) on pärit Ameerikast. Paljud neist kasvavad epifüütidena puuvõrades, saades toitained õhust ja kõdunevatest taimeosadest.
Nende leherosetti koguneb vihmavesi ja leherisu, mis moodustab mõnusa elu-, toitumis- või paljunemispaiga lülijalgsetele, pisiimetajatele, kahepaiksetele ja lindudele.
Suurim bromeelialine on Andide kuningannaks kutsutav Raimondi puia, kes võib elada 100-aastaseks ja kasvada kuni 3 meetri pikkuseks. See väljasuremisohus taim on maailma aeglasem õitselepuhkeja – tema kümnetest tuhandetest õitest koosnev hiigelõisik puhkeb õide alles 80-aasta vanuselt ning võib kasvada 10 meetriseks, olles pikim õisik taimeriigis.
Kõrb/poolkõrb
Troopilisse kliimavöötmesse jäävad maailma suurimad kõrbealad Aafrika põhja- ja lõunaosas, Austraalia keskosas, Põhja-Ameerika lõunaosas ja Lõuna-Ameerika keskosas. Kliimat iseloomustavad väga suur kuumus ning vähene sademete hulk ning see tõttu kasvab seal suhteliselt vähe taimi. Aastaajati on temperatuurid erinevad. Suvepäeval võib temperatuur tõusta 50°ni. Kuna õhk on kuiv, jahtub see öösel kiiresti, aga mitte alla 20 °C. Talvel on päevane õhutemperatuur 20 °C, öösel võib see langeda ka alla nulli.
Niiske lähistroopiline mets
Niiske lähistroopiline kliima esineb Hiina, Austraalia ja USA kagurannikul ning Jaapani lõunaosas. Niiskes lähistroopikas on suved kuumad, temperatuur 25°C, talvel 10-15°C. Ookeanilt puhuvate tuulte mõjul on suvi eriti sademeterikas ning niiske, seetõttu kasvab palju nii igihaljaid kui ka heitlehiseid puid ja põõsaid.
Ekvatoriaalne vihmamets
Ekvatoriaalne kliima esineb ekvaatori piirkonnas – Amazonase madalikul, Lõuna-Ameerikas, Kesk- ja Lääne-Aafrikas ning Kagu-Aasias. Taimkate on tihe ja lopsakas ning liigirikas. Päike asub aastaringselt kõrgel horisondil ja seetõttu on õhutemperatuur kõrge ja sademeid väga palju. Päeval, kui päike tugevalt maapinda soojendab, tõuseb niiskusest küllastunud õhk ülespoole ja pärast keskpäeva algavad paduvihmad. Õhtuks on ilm jälle ilus ning selge.
ORHIDEELISI (ORCHIDACEAE) ehk käpalisi leidub kõigil mandritel peale Antarktise. Kõige pisemad orhideed on vaid sentimeetripikkused, suurima kõrgus ulatub 13,5 meetrini.
Orhideed näevad väga erinevad välja – leidub ronivaid, klorofüllita, lehtedeta, parasiitseid ja maa all elavaid liike. Orhideed vajavad idanemiseks kindlate seente ja paljunemiseks loomade abi. Sõltuvalt välimusest ja kasvukohast tolmeldavad neid kas putukad, linnud, konnad või nahkhiired. Samuti leidub isetolmlevaid liike.
Üle poole maailma orhideedest on hävimisohus ja võetud looduskaitse alla. Kõige rohkem ohustab orhideesid elupaikade hävimine inimtegevuse tagajärjel. See sai alguse juba 1885 aastal kui botaanik Frederik Sander rajas ahnusest maailma suurima orhideeäri. Paraku langetasid Sanderi poolt orhideesid koguma saadetud inimesed taimede kättesaamiseks massiliselt puid, tekitades nii suurt keskkonnakahju.
Eestis on looduskaitse all kõik siin leiduvad 35 käpaliste liiki. Alates 2010. aastast valitakse igal aastal aasta orhidee, et nendele haruldastele taimedele rohkem tähelepanu tõmmata.
Majanduslikult tähtsaim orhideeline on vanill, mis on kalliduselt teine maitsetaim maailmas.
HABETILLANDSIA (TILLANDSIA USNEOIDES) ehk hispaania habe on epifüüt, mis kasvab puudel ja elektritraatidel – ta ei vaja mulda, sest tal puuduvad juured. Taime hallide lehtede hõbedase värvuse annavad lehti katvad soomused, mille kaudu imab taim õhust niiskust ja kaitseb end kõrvetava päikese eest. Taime seemneid levitavad eelkõige linnud, kes neist pesasid ehitavad.
Hispaania habemeks kutsutavat taime on kasutatud erinevatel eesmärkidel: isolatsiooni- ja pakkematerjalina, nööri ja vaipade tootmiseks ning pehme mööbli täiteks. Just selle taime lehtedega olid täidetud esimeste Fordi autode istmed. USA tööstuses kasutatakse aastas 5000 tonni habetillandsiat.
Taimel on tervisele kasulikke omadusi, näiteks veresuhkrut alandav mõju. Indiaanlased on taime kasutanud palaviku ja reumavalude leevendamiseks. Taim on elupaigaks mitmetele madudele ja nahkhiirtele ning selle taime seest on leitud ühe hüpikämbliku liik.