Pernova Hariduskeskus ootab 8.–16.aastaseid noori Ermistu järve äärde kolme päevasele harrastuskalanduse teemalisse laagrisse. Ööbimine toimub…
Kerakino külastajatele on uus lisavõimalus - osaleda VR-prillide töötoas! 18. – 31. juulil, iga päev…
VALGEJÄNES (Lepus timidus
Valgejänes on Eesti kahest jäneseliigist väiksem ning tema kasukas on talvisel ajal nimevääriliselt valge, suvekuudel aga hallikaspruun. Kuigi jäneseid peetakse arglikkuse kehastuseks, suudab nurka aetud emane või turniiri pidav isane valgejänes esikäppadega poksides ja tagajalgadega lööke jagades vajadusel ka raevukalt võidelda. Jäneseema peidab oma pojad eraldi metsaalustesse peidupaikadesse või urukestesse ja imetab neid enamasti vaid korra päevas peale päikeseloojangut, seepärast peavad pisikesed suure osa päevast üksi hakkama saama. Seetõttu on valgejänese poegadel juba sündides täiuslik karvkate ja avatud silmad. Valgejänes toitub rohttaimedest ja puukoorest ning võrsetest, talvisel ajal kaevab lume seest välja kanarbikku ning mustika ja pohla võrseid.
KODUHIIR (Mus musculus)
Valdavalt öise eluviisiga koduhiire elu on lahutamatult seotud inimesega. See väike näriline valib oma elupaigaks just inimeste elamud või muud hooned, kus toidupoolist jagub. Suvisel ajal võib ta ajutiselt tegutseda ka põldudel või aias, kuhu kaevab lihtsaid urge. Koduhiir on kõigesööja, kes eelistab rasvast ja valguküllast taimset ollust, ent ei ütle ära ka pekist, juustust ega putukatest. Tänu suurepärasele seedimisele võib ta ajutiselt toituda koguni seebist, liimist või küünlarasvast! Koduhiir on väga mitmekülgse eluviisiga tõeline ellujääja, kelle suurimad vaenlased on inimesed, nende kassid ja koerad, aga elupaikade kattuvuse korral ka rändrotid. Inimeste jaoks pole koduhiir pelgalt nuhtlus, vaid ka õnnistus, kuna meditsiinis ja farmaatsias on just tema enim kasutatav katseloom.
JUTTSELG-HIIR (Apodemus agrarius)
Juttselg-hiir elutseb jõeorgudes, niisketes metsaservades ja põõsastikus ning veedab palju aega enda kaevatud urgudes. Kuna talveund ega uinakut tal ei esine, varub juttselg külmadeks kuudeks oma urgu mitmesugust toitu: putukaid, usse ja tigusid, aga ka taimede seemneid, võrseid, pungi ja puuvilju. Külmadeks kuudeks võib ta tihtipeale ajutiselt hoonetesse kolida. Sarnaselt teistele hiirlastele paljuneb juttselg-hiir kiirelt ning võib ühe suvega saada 3-4 pesakonda, igaühes kuni kümmekond poega. Samas on tal väga palju looduslikke vaenlasi alates kiskjalistest kuni metssigade, röövlindude ja madudeni.
RÄNDROTT (Rattus norvegicus)
Rändrott ehk võhr on üks levinumaid võõrliike. Hiinast pärinev loom on inimtegevuse tulemusel levinud üle maailma. Eestis ja mujal on rändrott tõrjunud oma elupaikadest välja pehmema iseloomuga ja mõõdult väiksema koduroti. Kui kodurott eelistab pigem taimetoitu, siis rändrott eelistab loomset kraami, kütib kõiki loomi, kellest jõud üle käib ning sööb hea meelega raipeidki. Ta on osav ronija ja ujuja, kes on kõige aktiivsem hämarikuajal. Ülisotsiaalse loomana elab rändrott range ühiskondliku korraga kolooniates, mille asutab enamasti juhtiv rotipaar. Rändrott on inimestega tihedalt seotud loom ning valib elupaigaks enamasti inimasustuse vahetu läheduse.
KOBRAS (Castor fiber)
Kopra, Euroopa suurima närilise elu kulgeb voolava vee lähedal. Ta on suurepärane ujuja, kes oskab nina ja kuulmekäigud sukeldumise ajaks sulgeda. Kopra lamenenud saba sobib väga hästi vees tüürimiseks ja ujumise kiirendamiseks. Koprad elavad pereseltsingutes, mis koosnevad mõnest monogaamsest paarist ja nende järglastest. Suure ühispesa ehitamiseks püstitavad nad veekogu kaldale veepinnast veidi kõrgemale puuokstest kuhila, mille sisse teevad suure pesakambri. Pesa sissepääs on alati vee all ja veetaseme stabiilsena hoidmiseks rajavad koprad erilise kanalite ja tammide süsteemi. Kobras toitub paljudest erinevatest rohttaimedest ning ka puukoorest ja pisematest okstest.
HUNT (Canis lupus)
Hunt ehk susi on maailma suurim koerlane, kellest on aretatud ka meie koerad. Ta on väga ühiskondlik loom, kes elab reeglina isa ja ema, ehk alfapaari juhitud ning nende järglastest koosnevas peregrupis. Hundi territoorium on Eestis on kuni 1000 km2 ning see võib hõlmata väga erinevaid maastikke, kuhu peab aga tingimata jääma mitmeid veekogusid. Üksinda kütib hunt nt jäneseid, linde ja närilisi, aga suurematele saakloomadele nagu punahirv, põder või metssiga, peetakse jahti karjaga, mida enamasti juhib alfapaar. Poegimiseks kaevab hundipaar tihedasse võssa uru või kasutab mägra või rebase oma. Pärast poegade sündi jääb emahunt paariks nädalaks lastega ning isa varustab peret sel ajal toiduga.
PRUUNKARU (Ursus arctos)
Eesti suurim kiskjaline pruunkaru on üksildane loom, kes elab suurtes ja vanades metsades ning toitub nii taimsest kui loomsest kraamist. Oma territooriumi märgistab ta suuremaid kive ümber keerates, jämedaid puid kukla ja turjaga hõõrudes ja puukoort võimalikult kõrgelt kraapides. Öise loomana veedab pruunkaru oma päevad tavaliselt mõnes varjulises paigas põõnates. Talveks valib ta endale maapinnalohu või koopa, millesse ehitab vooderdatud pesa. Karudel ei ole päris talveund, vaid hoopis taliuinakud, mille ajal nende kehasoojus langeb ning loom enamjaolt magab. Talvel sünnivad emakaru pesas oravasuurused pojad, keda imetatakse koguni 1.5 aastat ning kes võivad emaga jääda kuni 3 aastaks.
METSKITS (Capreolus capreolus)
Eesti arvukaim hirvlane metskits ehk kaber liigub ringi peamiselt videvikus, ent kui kiskjaid või inimesi lähedal pole, võib teda kohata ka päevasel ajal. Toidu suhtes üsna valiv metskits sööb igasuguseid rohttaimi, puuvõrseid ja -koort, aga ka sammalt, marju ning seeni. Sokk märgistab oma valdused ja rajad koonu vastu puukoort ja oksi hõõrudes. Tagajala varvaste vahel on metskitsedel erilised näärmed, millega loomad märgistavad sisuliselt iga oma sammu. Vahel võib öösiti metsast kuulda metsikut karjet – see on sokk, kes innaajal emaseid oma kohalolust või lähedalasuvast ohust teavitab. Mai lõpus sünnitab metskits 1-3 poega, kes veedavad esimese nädala sünnipaigas üksi, kuid ema käib neid mitu korda päevas imetamas.
HARILIK ORAV (Sciurus vulgaris)
Orav teeb ilusa ümmarguse pesa okasmetsadesse ja parkidesse vähemalt kuue meetri kõrgusele puu otsa, kohe tüve kõrvale. Lehtmetsades eelistab ta pesitseda puuõõnsustes. Igal oraval võib olla ka mitu pesa. Talveuinakut tal ei ole, ent väga suure pakasega võivad lähestikku elavad oravad sooja hoidmiseks ühte pesa ajutiselt jagada. Orav sööb peamiselt tõrusid, pähkleid ja kuusekäbi seemneid, aga ta ei ütle ta ära aga ka linnumunadest, seentest või putukatest. Vastu talve teeb orav eri kohtadesse maa lähedale mitu panipaika, mille täidab pähklite ja tõrudega. Orav on territoriaalne loom, kes märgistab oma valduseid puudelt koort eemaldades ja sinna pissides.
HARILIK MUTT (Talpa europaea)
Erinevalt samuti putuktoidulisest siilist on mutt aktiivne läbi aasta ning talveunne ei jää. Tal on keerukas, mitmekambriline ja paljude tunnelitega mulla-alune urg, mille õhuavasid ehk tunneliehitusel ülejäänud mulla hunnikuid on kõik lagendikel ja muruplatsidel kindlasti näinud. Muti kambrid on paljude erinevate ülesannetega: mõned magamiseks, mõned pesakonna jaoks ning mõned hoopis toiduvarudeks, millest suure osa moodustavad sajad, muti oskusliku hammustusega halvatud ja poolsurnud vihmaussid. Mutt on küllaltki üksildase eluviisiga loom, kes liigikaaslastesse reeglina karmilt suhtub ja nad oma valdustest välja tõrjub. Ka poegi kasvatab emane mutt üksi.
HARILIK SIIL (Erinaceus europaeus)
Siilil on kiire ainevahetus ja suur isu, liikumine aga suhteliselt aeglane. Sellepärast veedab see putuktoiduline, ent ka vihmausse, tigusid, raibet ning hiiri, konni ja madusid jahtiv pisiimetaja suure osa oma elust toidu otsinguil. Paikseks jäävad siilid vaid talveund magades ning emasloomad ka kevadsuvel, kui nad poegade ilmale toomiseks tarvis pesa ehitavad. Ümmarguse pesa ehitab siil mahalangenud lehtedest ja samblast ning vooderdab pehme heinaga. Pika suve korral võib siilil sündida kaks järjestikust pesakonda, kusjuures kevadised pojad saavad iseseisvaks juba umbes 40 päevaselt, sügise poole ilmale tulnud pesakond aga veedab emaga kogu talve.
PUNAREBANE (Vulpes vulpes)
Punarebane on maailma levinuim ja arvukaim kiskjaline. Eestis on reinuvader väga hästi kohanenud, ent konkureerib ökoniši osas tugevalt kährikkoeraga. Nii on täheldatud, et kähriku ja rebase populatsioonid mõjutavad üksteist oluliselt – kui rebasel läheb hästi, langeb kährikute arvukus ning vastupidi. Rebane on aktiivne kogu aasta vältel. Päevas sööb täiskasvanud loom kuni pool kilo toitu, ülejäägid peidab aga mitmesse eraldi panipaika. Rebase pojad on nii aktiivsed tegelased, et tihti lahkub ema oma jõnglastest hinge tõmbamiseks ajutiselt oma urust. Poegade eest hoolitseb ka isa. Eesti looduses on rebase keskmine eluiga 2 a, 7 kuud. Tehistingimustes võib ta elada aga üle 20 aasta!
KÄHRIKKOER (Nyctereutes procyonoides)
Mitmes mõttes omapärane väikekiskja kährik on Eestis võõrliik, kes möödunud sajandi hakul esmalt karusfarmiloomana siia toodi, ent hiljem ka loodusesse lasti. Võõrliigina on see kõigesööjast metsakutsu Eesti loodusele kahjuliku mõjuga loom, ohustades eriti maal pesitsevaid linde ning kahepaikseid. Ta on ainus koerlane, kellel esineb talveuinak. See tähendab muuseas, et kährik võib marutaudi viirust kanda palju kauem, kui teised meie kiskjalised. Nimelt teeb talveuinak viiruse kähriku kehas passiivsemaks, seega levitab loom ohtlikku taudi teistest kiskjatest palju kauem. Kährikud on üsna seltsingulised loomad, kes muuseas kasutavad metsas tihtipeale ühte ja sama paika ühiskäimlana!
HARILIK ILVES (Lynx lynx)
Eesti ainus metsik kaslane ilves on üksildane, ent oma liigikaaslaste suhtes salliv kiskja. Kui poegadega ema juurde satub näiteks mõni heasoovlik isasloom, võib juhtuda, et ema jätab pojad külalise hoole alla ning suundub ise jahile. Ilves elab sügavas, tiheda alusmetsaga sega- või okasmetsas. Pesa teeb ta raskesti ligipääsetavasse paika maapinna lähedal. Erinevalt laialt levinud müüdist, et ilvesed hüppavad puu otsast oma saagile kraesse, peab ta tegelikult jahti ainult maapinnal varitsedes. Selleks, et saakloom kiiresti kahjutuks teha ja igasugust tähelepanu vältida, haarab ilves lõugadega alati ohvri kõrist. Pärast saagi surmamist tassib ta korjuse eemale ning käib selle kallal hiljem korduvalt einestamas.
MÄGER (Meles meles)
Mäger on ainus seltsingulise eluviisiga kärplane Euroopas. Üks urg koosneb mitmest üksteisega maa-aluste tunnelite abil ühendatud kambrist, mida mitu täiskasvanud looma võivad jagada kogu elu vältel. Sellise superpesa elanikke nimetatakse klannideks. Uru ehitab mäger reeglina mitmekesise maastikuga alale, mille lähistel leidub nii metsa kui rohumaad. Oma pesakambreid vooderdab ta usinalt kõiksuguse taimse ollusega. Lisaks sellele meeldib mägrale urgu tassida ka igasuguseid muid esemeid, kivikestest ja käbidest kuni golfipallideni! Mägra mitmekülgsesse menüüsse kuulub nii selgrootuid kui selgroogseid loomi, aga ka mune, raipeid ning sügise poole üha rohkem hoopis taimset toitu.
NIRK (Mustela nivalis)
Kõige väiksem kärplane nirk on hoolimata oma pisikestest mõõtmetest väga äge kiskja. Ta võib oskusliku kuklahammustusega jagu saada endast ka tunduvalt suurematest saakloomadest. Nirgil on kombeks alatasa jahti pidada ja toitu varuda, kuna ilma söömata suudab väike loom ellu jääda vaid ühe päeva. Nagu kärbil, on ka nirgil elupaik väga varieeruv ning oma territooriumil võib tal olla mitu urgu. Ta võib saada järglasi läbi aasta ning seda koguni talvel! Tiinus kestab 35 päeva ning ühes pesakonnas on 4-6 pojakest. Erinevalt kärbist ei ole nirgil peiteajaga tiinust, mis tähendab, et pojad hakkavad emaüsas arenema kohe pärast viljastamist.
KÄRP (Mustela erminea)
Kärp on väike kiskjaline, kes on nime andnud kogu kärplaste sugukonnale. Temast väiksem on kärplastest ainult nirk. Välimuselt on need kaks liiki väga sarnased, ainult et kärbil on sabaots alati must. Joostes asetab kärp alati ühe jala teisest pisut ettepoole, nirk aga kõrvuti – nii on võimalik jälgede järgi loomi teineteisest eristada. Kärp võib asustada väga erinevaid elupaiku, ta võib elada nii rannikul, kui mäestikes, metsades ja lagendikel. Pesa ehitab ta puuõõntesse või urgudesse ning vooderdab selle näriliste karvadega. Emased kärbid saavad suguküpseks juba viienädalaselt, mil nad alles emapiimast toituvad. Enamasti peetakse ema urus juba ka pulmad, ent viljastatud munarakud hakkavad looteks arenema alles umbes 9 kuud pärast viljastamist – seda nimetatakse peiteajaga tiinuseks.
VIIGERHÜLJES (Pusa hispida)
Viigerhüljes on Eesti vetes haruldane mereloom. Ta on oma lähisugulasest hallhülgest tunduvalt väikesem, kuni 113 kilo kaaluv ja omapärase karvkattemustriga loivaline. Sünnitamiseks vajab viigerhüljes merejääd, mille sisse ta rajab väikese kaeviku. Kevade algul toob emasloom ilmale ühe, harva ka kaks poega, keda imetatakse 5-7 nädalat, tervelt 2-3 korda kauem, kui hallhüljestel. Võrreldes hallhüljestega on viigrid üsna haavatavad loomad, kelle poegi võivad jahtida uljamad rebased ning röövlinnudki. Seevastu on viigri eluiga hallhülgest tunduvalt pikem, rekordiks on 43 aastat! Kliimasoojenemisest ja inimtegevusest tulenevate muutuste tõttu peetakse viigerhüljest Läänemeres üsna ohustatud liigiks.
HALLHÜLJES (Halichoerus grypus)
Läänemere suurim mereimetaja hallhüljes, kelle isased võivad kaaluda kuni 300 kg, on oskuslik kalatoiduline jahimees. Ta võib ujuda kiirusel üle 20 sõlme ja nii kasvõi tundide viisi. Ööpäevas sööb hallhüljes 7-8 kg kala. Merepõhja lähedal jahti pidades keskendub hallhüljes reeglina vanadele ja aeglasematele kaladele, täites seega meresanitari rolli. Päevaajal puhkavad hallhülged merepõhjas, kust nad iga 5-6 minuti järel justkui muuseas, silmigi avamata, veepinnale õhu järele tõusevad. Kõikidel loivalistel on poegimiseks vaja lamedat pinda, milleks hallhüljes valib laiu või rannikuääre. Et sobivaid lesilaid mere ääres napib, moodustavad loomad kolooniaid – nii on ka turvalisem. Kevadel tulevad rannikule lesilat valima esmalt isasloomad. Mõne nädala pärast ühinevad ka emased ja siis peetakse ühtaegu pulmad ning sünnitatakse möödunud kevadel eostatud valges titekarvas hülgepoeg. Ema imetab poega 2-3 nädala vältel, siis poeg iseseisvub. Esimesteks elukuudeks kogunevad hülgenoorukid tihti teiste omaealistega gruppidesse.
SAARMAS (Lutra lutra)
Mängulise loomuga saarmas elab veekogu lähedal asuvas urus, mille suue avaneb alati vee alla. Saarmas kütib peamiselt veeloomi nagu kalad, konnad, vesirotid, vähid või veelindude pojad. Toiduotsinguile suundub saarmas peamiselt videvikus ning ühe ööpäevaga võib üks täiskasvanud loom jões ja jõe kallastel läbi rännata 3-15 kilomeetrit! Vetesügavusest toitu otsides sukeldub ta kerge vaevaga kuni 40 sekundiks. Saarmaemad elavad sageli mitmekesi oma kõikide lastega koos, isasloomad on aga üksildased. Territooriumi märgistab saarmas saba all asuvate näärmete nõrega, mille iseäralik lõhn on tunduvalt meeldivam, kui teistel kärplastel. Saarmatel on ka väga omapärane inisev häälitsus, millega nad üksteist alatasa mängima ja suhtlema kutsuvad.
KÄGU (Cuculus canorus)
Kägu on põneva eluviisiga putuktoiduline lind, kes söögiks eelistab enim karvaseid röövikuid. Pesaparasiidina on tal inimeste seas halb maine, ent looduse suurmängus on kõik liigid moel või teisel vajalikud. Käo järglaste saamise viis on ainulaadne. Emane kägu valib kõigepealt peremeesliigi ja muneb selle pesa lähedusse maapinnale üksiku, välimuselt peremeesliigi omadega sarnase muna. Seejärel jääb ta ootele, et peremehed toiduotsinguile lendaksid või et välimuselt pisut raudkulli meenutav isaslind nad pesast eemale meelitaks, ning toimetab siis oma muna kasuvanemate pessa. Koorunud käotibu püüab teised munad või juba koorunud linnupojad pesast välja heita, et kasuvanemate poolt pessa toodud toit endale saada. Nii talitavad käod suve jooksul kuni paarkümmend korda, kuna kõik nende pesahõivamise katsed pole edukad. Suve lõpul lendab kägu varakult väikestes salkades lõunasse.
KALJUKOTKAS (Aquila chrysaetos)
Kaljukotkas on merikotka järel Eesti suuruselt teine röövlind. See meil üsna haruldane lind pesitseb eranditult rabade lähistel ning ehitab pesa suure ja tugeva puu otsa või kaljunukile. Tugevatest okstest pesa on hiigelsuur, ulatudes läbimõõdult vahel isegi üle 2 meetri. Kaljukotkas kütib närilisi, kärplasi ja linde, ent toitub meelsasti ka suurulukite raibetest. Ta võib küttida nii madallennul kui kõrgelt taevalaotusest planeerides ja saaklooma poole sööstes. Kaljukotkas on rangelt monogaamne lind, kes valib terveks eluks vaid ühe partneri. Hilissügisel sooritab kotkapaar peensusteni väljapeetud lennumänge. Esmalt teeb isaslind emalinnu suunas petterünnaku, millele järgnevad üheskoos sooritatud õhusaltod ja piruetid. Kaljukotkas on Eestis haruldane ja meil range looduskaitse all.
VALGESELG- KIRJURÄHN (Dendrocopos leucotos)
Valgeselg-kirjurähn on kirjurähnide perekonna suurim liik. See suur-kirjurähnist palju pelglikum lind elutseb ainult vanades leht- ja segametsades. Pesitsemiseks ja toitumiseks vajab ta pehkinud ja mahalangenud lehtpuid, eelistatult veekogude ääres. Kuna tänapäeval kiputakse langenud puid metsapõrandalt aegsasti ära koristama, on valgeselg-kirjurähni arvukus meil ja mujal tublisti langenud, mistõttu lind on võetud ka looduskaitse alla. Valgeselg-kirjurähn toitub pea täielikult putukatest. Ta on küll üsna paikne lind, ent talviti hulgub ta suur-kirjurähnist kitsama toidusedeli tõttu rohkem ringi. Eestis kohtab teda harva ja vaid kindlates paikades.
SUUR-KIRJURÄHN (Dendrocopos major)
Suur-kirjurähn on arvukaim kirjurähnide perekonda kuuluv liik Eestis. Lind on elupaiga suhtes vähevaliv ja pesitseb eri puistutes, aedades ning parkides. Suur-kirjurähn on äge trummeldaja, kes kasutab selleks surnud puude oksi, aga ka teisi huvitava kõlaga pindasid nagu telefonipostid või metalltorud. Ta toitub peamiselt puudel elutsevatest putukatest ja vastsetest, muuhulgas puupragudes ja -õõnsustes talvituvatest lepatriinudest. Suur-kirjurähn jääb sageli Eestisse talvituma. Külmadel kuudel sööb ta ka okaspuude seemneid, kinnitades männikäbid puuprakku ja toksides need siis nokaga katki.
MUSTRÄHN (Dryocopus martius)
Musträhn on suurim ja jõuliseima trummeldamisega rähniliik Eestis. Rähnide üle metsa kajavad trummeldamised kõlavad nii toitumisel, pesa ehitusel kui territooriumi kehtestamisel erinevalt. Oma valduste kehtestamiseks valib musträhn hästi kuivanud haava või eriti suure männipuu, kuna just nende vastu kiirelt trummeldades kajab heli kõige kaugemale. Pesa ehitab isane musträhn samuti just haava või männi tüvesse. Ta raiub üsna kõrgele puu otsa väga sügava pesaõõnsuse, mille vooderdamata põhja muneb emalind oma munad. Musträhn toitub puidus ja puukoore all elavatest putukatest, tõmmates nad puitu uuristatud aukudest pika keeletipuga välja. Enim maitsevad talle hobusipelgad.
TEDER (Tetrao tetrix)
Teder on metsaservade, põõsastike ja rabade, ent ka raiesmike ja põlendike lähistel elutsev kanaline, kes muudab elupaika vastavalt elutsüklile. Tetrede pulmamäng on suurejooneline tseremoonia, mida peetakse mitmekesi hommikuhämaruses lagendikel, soodel, niitudel või järvejääl. Kahjuks jääb see vaatepilt lindude ujeda loomu tõttu harva inimsilma ette. Teder sööb läbi aasta kase jt puude võrseid ja pungi, pojad aga putukaid. Sügisel laieneb tedre toidulaud marjade võrra. Teder on hea lendaja, kes suudab püstloodis õhku söösta nii maa pealt kui oksalt. Maa pealt stardib ta valju vurina saatel, oksalt aga hääletult.
SINIKAEL- PART (Anas platyrhynchos)
Sinikael on levinuim ja arvukaim ujupart. Ta toitub vees tirelseisus nagu kõik ujupardid, see tähendab, et ta suunab keha esiosa vee alla nii, et sabaots jääb veest välja. Mitmekesise menüüga linnuna sööb ta seemneid, vilju, taimi ning erinevaid selgrootuid nii vees, kui maa peal. Sinikael pesitseb kõikvõimalike veekogude ääres, vältides enamasti siiski mererannikut ja laidusid. Isased sinikaelad on ägedad kurameerijad, kes kevadisel innaajal püüavad muljet avaldada ja sigida kõikide ettejuhtuvate ja isegi teistest partide liikidest emaslindudega. Võrgutamiseks tõstab isane sinikael muude ilmekate liigutuste seas end vees järsku tikksirgelt püsti ning plärtsatab siis alakehaga vastu vett.
MÄNSAK (Nucifraga caryocatactes)
Pähklimänsak on tihedas metsas elutsev, hakist väiksem vareslane, kes oskab suurepäraselt okstel ja tihnikus ronida. Ta eelistab kuusikuid, kuid võib pesitseda ka teistes taigametsades. Mänsakule meeldib sarapuuvõsa, kuna ta varub metsapõrandale tehtud peidikutesse talveks sarapuupähkleid, seemneid ja muud suupärast. Nii aitab mänsak sarapuuseemnetel levida. Pähklite kogumiseks on tal keele all lausa eriline paun. Eestis pesitseb mänsak peamiselt saartel ja Lääne-Eestis. Mõnel aastal võib aga mänsakuid näha arvukalt ja kõikjal: siis on Eestisse toiduotsingutele sattunud seedrimänsakud, Siberist pärit ja seedrimänni saagist sõltuvad linnud, kes on meie pähklimänsakutele välimuselt väga sarnasest alamliigist.
HARAKAS (Pica pica)
Harakas pesitseb meelsasti erinevate puistute servadel. Suuri metsamassiive ta väldib. Haraka suur ja sügav pesa on ehtne meistriteos: seest saviga siledaks mätsitud ja asjatundlikult vooderdatud, väljast oksaraagudest puhmas, pea kohal vettpidava okstest katus. Kui emalind mai alguses pesale mune hauduma jääb, hoiab isa alati pesa lähedale ning hoiatab emalindu läheneva ohu eest. Kõigesööjast harakas võib sarnaselt paljudele vareslastele rüüstata väiksemate lindude pesi. Harakapesi aga võtavad meelsasti omakorda üle kakud. Harakal on kalduvus pessa koguda kõiksuguseid väikeseid esemeid. Miks ta seda teeb, on tänaseni mõistatus.
HALLVARES (Corvus cornix)
Tuntuim linnalind hallvares võib pesitseda praktiliselt igal pool, välja arvatud väga tihedad ja paksud laanemetsad. Ta eelistab oma okstest punutud pesa ehitada puu otsa ning sageli võib ta ka eelmisel aastal tehtud pesa kevadel uuesti üles kõpitseda. Vares on väga seltsiv lind, kuid püsivaid parvesid ta siiski ei moodusta. Küll aga võib sügisel, kevadel või külmal talvel näha vareste kuni sadadesse isenditesse ulatuvaid kogunemisi, mis mõne aja pärast laiali lähevad. Vares on erakordselt tark ja ettevõtlik lind, kes sööb kõike ja kasutab toidu hankimiseks kõikvõimalikke taktikaid. Muuhulgas meeldib talle rüüstata teiste lindude pesi, süüa raipeid ning teha väikeimetajate küttimisel liigikaaslastega koostööd.
HAKK (Corvus monedula)
Hakk on meie vareslastest kõige monogaamsem liik, kes moodustab paari kogu eluks. Hakk paistab silma ka seltsingulisuse poolest, rajades üsna püsivaid parvesid. Ta on väga osav lendaja, kellele meeldib õhus planeerides maa peal toimuvat jälgida. Hakiparvede ühislennud on meisterlikult koordineeritud. Kõigesööjast hakk eelistab loomset toitu. Nad toituvad peamiselt põldudel ja rohumaadel, kuid ei ütle ära ka prügikasti-gurmeest. Kuna hakk on varesest oluliselt väiksem ja ettevaatlikum, väldib ta linnajagusid, kus tegutseb palju vareseid. Paljud Eesti hakid jäävad meile talvituma, ent hilissügisel rändab meilt läbi hulganisti põhjast ja idast tulevaid ning soojematele aladele suunduvaid hakke.
METSVINT (Fringilla coelebs)
Väikesele, mõõdult varblaselegi alla jäävale metsvindile kuulub Eesti arvukaima laululinnu tiitel. Ta saabub Eestisse varakult, märtsi lõpus või aprilli algul ning pesitsemas võib teda leida pea kõikjal. Üllatavalt julge metsvint on inimese lähedusega hästi kohanenud ja ta väldib elupaigana vaid väga tiheda põõsastikuga või võsastunud paiku. Metsvindi tuttavlik laul kõlab kiiretempolise siit-siit-sirritava stroofina. Tema pesa on sügava kausi kujuline, paljudest eri materjalidest koosnev kunstiteos, mida ehitab ainult emane, kuigi pesamaterjali kogumisega aitab vahel ka isalind. Metsvindid toituvad läbi aasta seemnetest, pesitsemise ajal rohkem putukatest.
MUSTRÄSTAS (Turdus merula)
Musträstas eelistab erinevalt teistest rästastest tegutseda rohkem maapinnal, peitudes ohu eest põõsastikku. Selle kauni musta või tumepruuni värvulise laul on meloodiline ja mitmekihiline, meenutades tihti flöödimängu. Linnades võib musträsta laulu kuulda kogu aasta vältel, kuna soojematel talvedel jäävad palju linnud meile talvituma. Elupaigaks valib musträstas linnapargi, puisniidu või segametsa, peaasi, et oleks tihe ja korralik põõsarinne. Ta sööb peamiselt putukaid, usse ja tigusid, kuid ka taimset kraami marjade jm viljade näol. Tigude kättesaamiseks võtab musträstas koja sisse peitunud saaklooma noka vahele ja lööb vastu kive katki.
KÜHMNOKK-LUIK (Cygnus olor)
Kühmnokk-luik on Eestis pesitsevatest lindudest suurim haneline. Kogu elu sama partneriga veetev ehk monogaamne lind teeb pesa tavaliselt mere äärde, harvem siseveekogu äärde, veepiirile kõrkjate sisse. Pesa on suur, pilliroost, kõrkjatest või puuokstest ehitatud ning heina, sambla ja sulgedega vooderdatud. Tööjaotus on luigepaaril selge – samal ajal, kui emalind pesal mune haub, patrullib isa usinalt väga suurel veealal pesa ümber. Luiged saabuvad Eestisse varakult, aprilli algul ning lahkuvad väga hilja, alles oktoobri lõpus või novembris. Öeldakse, et seni kuni veekogu on jäävaba, luik nälga ei jää. Tulenevalt soojenevast kliimast on luigepaare seetõttu üha sagedamini meil ka talvitumas nähtud.
PIIRITAJA (Apus apus)
Välimuselt ning käitumiselt tihti ekslikult pääsulaseks peetav piiritaja on tegelikult hoopis piiritajalaste sugukonda kuuluv lind. Piiritaja on pääsukestest kogukam ning kitsamate, sirbikujuliste tiibadega. See meisterlik lendaja ja kiirsööstude absoluutne tšempion veedab peaaegu kogu oma elu õhus ning õhus suudab ta isegi puhata. Piiritaja maandub reeglina ainult pessa, mille ta eelistab peaaegu alati rajada inimasustuse lähedale, näiteks majade katusealustesse. Vanemad veedavad kogu valge aja päevast poegadele õhust putukaid püüdes, mille nad süljega keraks mätsivad ning siis pessa viivad. Nende pesad on ehitatud samuti õhust püütud ja süljega kokku seotud ebemetest ning sulekestest.
KIIVITAJA (Vanellus vanellus)
Kiivitaja tunneb kergesti ära kurvitsaliste seas ainulaadse pika peenikese suletuti järgi linnu kuklas. Tema kohalolekut kinnitab ka kaeblik sage „ki-viit,“ millest linnu eestikeelne nimi ongi inspireeritud. Kui satud põlluservas või niidul kiivitaja pesa lähedale, ei kõhkle julge lind sind teavitamast, et oled tema territooriumil. Selleks võtab ta pesa ümber ette omapärase trajektooriga liuglevaid lende, ise samal ajal kaeblikult „ki-viitades.“ Pesitseda võib ta nii kolooniates kui üksikpaaridena, kuid suurema osa aastast eelistab ta salkades tegutseda. Talvituma putuktoiduline kiivitaja meile reeglina ei jää ning asub augustis-septembris märkamatult rändele.
KAELUSTUVI (Columba palumbus)
Kaelustuvi ehk meigas on Eestis levinud haudelind. Kuusikutes ja lehtmetsades, aga ka parkides ja aedadeski pesitseva kaelustuvi tunneb kergesti ära talle iseloomuliku kudrutava häälitsuse poolest, mis kodutuvi omast erineb valjuduse ja rütmilisuse poolest, meenutades pisut justkui segu käo ja kaku häälitsustest. Kaelustuvi on hiilgava manööverdamisvõimega lendaja, nagu kõik tuvilised. Tuvid on ainsad linnud, kes suudavad vaadata ja lennata otse päikesesse. Seepärast on röövlindudel pilvitul päeval peaaegu võimatu kaelustuvi kätte saada – šansse on vaid ületamatu lennuoskusega pistrikel. Toiduks valib kaelustuvi seemneid, marju ja pungi, sügisel ka tõrusid.
SIIDISABA (Bombycilla garrulus)
Siidisaba kutsutakse Eestis vahel külmalinnuks, kuna suve ta meil ei veeda, ent talvitub vahel küll. Samuti võib neid salkade ja parvedena kohata varakevadisel ja hilissügisesel läbirändel. Siidisabal on kergesti eristatav ühetooniline justkui virisev häälitsus, mistõttu on neid linde Eestis kutsutud ka viristajateks. Siidisaba kõige olulisemaks toidubaasiks on külmadest ilmadest punaseks värvunud pihlaka, kibuvitsa, viirpuu jt marjad, mille seemnete levitamisel on tal oluline roll. Oma kodumaal- kaugel põhjas metsatundras ja taigas pesitsedes on siidisaba argliku moega tagasihoidlik lind.
KORMORAN (Phalacrocorax carbo)
Kalatoiduline ookeanilind kormoran on laialt levinud üle kogu Läänemere ja Atlandi ookeani kirdeosa. Viimastel aastakümnetel on ta edukalt ja rohkearvuliselt end sisse seadnud ka Eestis. Sellele suurepärasele sukeldujale maitseb meie vetes kõige rohkem emakala. Kalameeste seas on kormoranidel halb maine, kuigi emakala pole meil kuigi populaarne kalastusliik. Kui inimene läheneb poegadega kormorani pesale, kaitsevad selle asukad end sissetungija poole oksendades. Võibolla tahavad nad sellega öelda: „Võta mu söök aga jäta mind rahule!“ Kormoranid lendavad enamasti merepinnale väga lähedal, ujuvad aga üleni vees, nii et ainult kael on veest väljas.
KULDNOKK (Sturnus vulgaris)
Kuldnokka aetakse tihti segamini isase musträstaga, kellel on samuti kullakarva nokk. Lähemal vaatlusel selgub aga, et kuldnokk on üleni mustast isasest musträstast natuke väiksem, lühema sabaga ning peene värvikireva helgiga sulestikul. Kuldnokal laul on väga keerukas ning igal kevadel loob isaslind täiesti uue matkimisest, kriginast ja sädinast koosneva muusikalise kompositsiooni. Lääne-Eestis, kus talved on tihti pehmemad, võib kuldnokk ka talvituda, ent enamasti teda hilissügisest kuni märtsini Eestis ei kohta. Pesitsusperioodil on kuldnokk ablas putukakütt, muul ajal sööb ta ka hulgaliselt marju ning seemneid.
Kõrb/poolkõrb
Troopilisse kliimavöötmesse jäävad maailma suurimad kõrbealad Aafrika põhja- ja lõunaosas, Austraalia keskosas, Põhja-Ameerika lõunaosas ja Lõuna-Ameerika keskosas. Kliimat iseloomustavad väga suur kuumus ning vähene sademete hulk ning see tõttu kasvab seal suhteliselt vähe taimi. Aastaajati on temperatuurid erinevad. Suvepäeval võib temperatuur tõusta 50°ni. Kuna õhk on kuiv, jahtub see öösel kiiresti, aga mitte alla 20 °C. Talvel on päevane õhutemperatuur 20 °C, öösel võib see langeda ka alla nulli.
Niiske lähistroopiline mets
Niiske lähistroopiline kliima esineb Hiina, Austraalia ja USA kagurannikul ning Jaapani lõunaosas. Niiskes lähistroopikas on suved kuumad, temperatuur 25°C, talvel 10-15°C. Ookeanilt puhuvate tuulte mõjul on suvi eriti sademeterikas ning niiske, seetõttu kasvab palju nii igihaljaid kui ka heitlehiseid puid ja põõsaid.
Ekvatoriaalne vihmamets
Ekvatoriaalne kliima esineb ekvaatori piirkonnas – Amazonase madalikul, Lõuna-Ameerikas, Kesk- ja Lääne-Aafrikas ning Kagu-Aasias. Taimkate on tihe ja lopsakas ning liigirikas. Päike asub aastaringselt kõrgel horisondil ja seetõttu on õhutemperatuur kõrge ja sademeid väga palju. Päeval, kui päike tugevalt maapinda soojendab, tõuseb niiskusest küllastunud õhk ülespoole ja pärast keskpäeva algavad paduvihmad. Õhtuks on ilm jälle ilus ning selge.
VIIGIKAKTUSE (OPUNTIA) kodumaa on Mehhiko. Meil ämmakeelena tuntud taimi kutsutakse Mehhikos pimeda lamba kaktusteks, kuna tuuled võivad taimede salakavalaid väikseid kidadega astlaid söövate loomade silmadesse puhuda ja nii pimedaksjäämist põhjustada.
Viigikaktuste istandusi on peetud kilptäide kasvatamiseks. Nimelt saadakse kilptäidest hinnalist punast värvi karmiini, millest tehakse sünteetilist toiduvärvi E120. Maiad ja asteegid kasutasid karmiini kangaste värvimiseks.
Toiduna kasutatakse enim kõrge toiteväärtusega suureviljalise viigikaktuse vilju, mis on väga invasiivne liik. Teadlaste sõnul võimaldab keedetud suureviljalise viigikaktuseviilu lisamine mustale veele odavalt ja lihtsalt vett puhastada kohtades, kus muude meetodite kasutamine on keeruline.
SAN PEDRO SIILIKKAKTUS (ECHINOPSIS PACHANOI SYN. TRICHOCEREUS PACHANOI) kasvab looduslikult põhiliselt Peruus ja Ecuadoris.
Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on leitud, et seda kaktust on ravimina kasutatud aastatuhandeid. Taime kasutati liigese- ja närvihaiguste ning seenhaiguste raviks. Siiani indiaanlaste poolt austatud mütoloogiline kultustaim sisaldab psühhoaktiivseid alkaloide, tekitades hallotsinogeenset toimet.
Vanimad taimekirjeldused pärinevad aastast 1300 eKr Peruust, kus taime kasutati nii ravimiseks, usutalitlustes kui šamaanide poolt ennustamisel.
Kaktuse varre ekstraktist on tehtud juustepesu leotist. Vartest, soolast või maarjajääst saadud seguga saab pesta villaseid riideid.
Lisaks on taim tuntud kui armurohi.
GRUSONI SIILKAKTUS (ECHINOCACTUS GRUSONII) on aeglase kasvuga kaktus, mis võib elada kuni 100 aastaseks ja kasvada kuni 2 m kõrguseks.
Suur osa taime looduslikest kasvukohtadest Mehhikos jäid tänu hüdroelektrijaamade tammide rajamisele vee alla, seetõttu on taim looduses peaaegu välja surnud. Samuti on laastavat mõju avaldanud kaktuste massiline röövkorjamine. Sarnaselt kõikidele kaktustele reguleerib siilkaktustega kauplemist ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon.
Taim õitseb alles paarikümne aasta vanuselt ning pimedate talvedega Põhjamaal võib selleks kuluda kuni 100 aastat.
Taime rahvapärased nimetused on kuldvaat, kullakera ja ämma tool.
PORTULAK-TURDLEHT (CRASSULA OVATA) ehk rahvapäraselt ahvileivapuu on pärit Lõuna-Aafrikast Mosambiigist.
Tegelikud ahvileivapuud ehk Baobabid on aga hiiglaslikud, ligi 30 meetrise tüve ümbermõõduga maailma jämedaimad pühapuud, mille vanused küündivad 2000 aastani. Aga turdleht kasvab looduses ainult 3-4 meetriseks.
Turdlehed on antibakteriaalsete omadustega. Lehest pigistatud mahlaga saab leevendust herpese, põletuse ja artriidi puhul.
Aafrika rahvameditsiinis kasutatakse taime soolestiku puhastamiseks.
KALANHOED (KALANCHOE) on Crassula perekonna mitmeaastaste taimede ulatuslik perekond, mida on ligi 200 liiki.
Hiina keeles tähendab taim – kukub maha ja kasvab, mis viitab asjaolule, et taime on väga lihtne paljundada.
Tema ravivatest omadustest on teada juba antiikajast. Näiteks Indias raviti kalanhoega maksa, Madagaskaril – peavalu ja lümfisõlmede põletikku.
Lehemahl sisaldab flavonoide ja C-vitamiini, mis annab põletikuvastase toime, soodustades haavade kiiret paranemist, aitab põletuse ja igemehaiguste puhul. Nohu korral on soovitatud lehemahla tilgutada ninasõõrmesse.
Kosmeetikas kasutatakse taime mahla kreemides ja toonikutes, kodustes tingimustes näonaha niisutamiseks ja noorendamiseks.
Ravimtaimedena kasvatatakse Daigremonti ja sulgjat kalanhoed, kusjuures viimast peetakse mitmes kohas maailmas ohtlikuks võõrliigiks.
AGAAVID (AGAVE) kasvavad peamiselt Mehhikos, kuid ka Ameerika Ühendriikide lõuna- ja lääneosas ning Lõuna-Ameerika sademetevaestes piirkondades.
Iidsed agaavid on Maal elanud ca 60 miljonit aastat. Agaavid õitsevad vaid korra elus ning nende kuni 12 m pikkused õisikud, milles võib olla kuni 17000 õit, on ühed maailma pikimad õisikud. Õied, varred ja lehed on söödavad.
Nad on oma kodumaal majanduslikult tähtsad taimed: agaavimahlast saab nii siirupit kui alkohoolseid jooke, millest tuntuim on Mehhiko rahvusjook tequila.
Vanasti kasutati läbinätsutatud agaavirulle tulirelvades, lehetippe nõela asemel, mahlaga immutati mürginooli, õisikuvartest saadi seinapalke, lehtedest katuseid, vahutavast mahlast seebi aseainet.
Mõnede agaavide lehtedest tehakse tugevat kiudu köite jaoks. Kehvemad kiud sobivad paberitööstusele, kvaliteetsemad lõnga valmistamiseks.
AALOE (ALOE) on pärit Aafrikast. Aaloed on ravimise eesmärgil kasutatud tuhandeid aastaid mitmetel mandritel ja paljudes kultuurides.
Aaloe oli oluline koostisosa kuulsas elueliksiiri retseptis. On teada, et juba Kleopatra kasutas lehemahla nahahoolduseks.
Enim on taime kasutatud haavade raviks ja kasutatuna seedetegevuse ergutamiseks. Aaloe on tänapäevalgi kosmeetika- ja nahahooldustoodete oluline koostisosa.
Taime juuri on kasutatud pesu pesemisel, lehtede sisust on keedetud moosi, tühjaks õõnestatud tüvesid on kasutatud külmkapina ja peenemaid oksi nooletupena.
Looduses on taime nektaririkkad õied tähtsaks toiduallikaks putukatele ja lindudele. Aaloe lehtedega armastavad maiustada elevandid.
HAVISABA (SANSEVIERIA) looduslik levikuala asub Lääne-Aafrika savannides. Taimed on nime saanud kalasaba meenutavate lehtede järgi. Teistes maades kutsutakse taime veel ämmakeeleks, leopardliiliaks ja maotaimeks.
Taimelehtedest saadavast tugevast kiust valmistatakse köisi, purjeriiet ja paberit. Taime mahla kasutatakse antiseptikuna.
Havisabad on erakordselt head õhupuhastajad, eemaldades õhust lämmastikdioksiide ja formaldehüüde. Taimi soovitatakse kasvatada magamistoas, sest nad toodavad öösiti hapnikku ja niisutavad sellega õhku. Tundlikel inimestel võib õitsev taim aga tekitada peapööritust.
SUUREÕIELINE KUUKAKTUS (SELENICEREUS GRANDIFLORUS) ehk öökuninganna on pärit Kesk- ja Lõuna-Ameerikast.
Õhujuurtega puude koorepragudest tugevalt kinni hoidvad kaktused näivad enamuse aastast ilmetud välja. Ainult ühel ööl aastas avab taim oma suured vanillilõhnalised õied. Valged, kuni 30 cm läbimõõduga õied on vajalikud suurte ööliblikate ja nektaritoiduliste nahkhiirte ligimeelitamiseks.
Öine õitsemine on taimele kasulik, sest temperatuur on siis jahedam, mistõttu aurub õitest vähem vett.
Oma ilusate õite tõttu kasvatati taime Suurbritannias Hampton Courti kuninglikus aias juba 17 sajandil.
KAUNIS PIIMALILL (EUPHORBIA PULCHERRIMA) ehk jõulutäht kasvab Kesk-Ameerika lehtmetsades. See taim võib kasvada põõsa või puuna kuni 4 m kõrguseks. Võrsete tippudes on kaunid, enamasti punaselt värvunud kõrglehed, mitte õied. Kõrglehtede värvumiseks on vaja valguse ja pimeduse vaheldumist – täpselt nii, nagu see toimub nende looduslikus elukohas.
Jõulutähe õied on tegelikult väga pisikesed, kollased ja paiknevad hulgakaupa iga punase lehekobara keskpaigas. Levinud on arvamus, et kaunis piimalill on tõsiselt mürgine, nagu paljud teisedki piimalilled, kuid tegelikult sisaldab taim mürgist piimmahla väga vähesel määral. Tõsise mürgistuse saamiseks tuleks ära süüa mitusada taimelehte.
Piimalille ehk jõulutähe jõuludega seostamine sai alguse legendist, mis räägib 16. sajandil Mehhikos elanud vaesest tüdrukust, kes ingli soovitusel korjas teepervelt umbrohtu ja viis selle kiriku altari ette Jeesusele sünnipäevakingiks. Umbrohust kasvas välja imeilus jõulutäht. Taime kõrglehed meenutavad Petlemma tähte ja nende punane värv Jeesuse verist ohverdust.
SÕNAJALGU (DRYOPTERIS) võib leida põhjapoolkera parasvöötmest ja lähistroopikast.
Sõnajalgade plahvatuslik vohamine Maal sai alguse hiliskriidi ajastul 335 miljoni aasta eest.
Aastatuhandete jooksul kõdunesid surnud taimed süsinikurikkaks kihiks. Sellest moodustusid tänased fossiilkütused ehk energiaallikad, mis käivitasid tööstusrevolutsiooni. Söe väärtus avastati 18. sajandil ja sellega kauplemisest sai maailma muutev hiigeläri – leiutati aurumasinad ja levis söega kütmine. See tõi kaasa suurlinnade paksu suitsupilve mattumise ja tänase kliimakatastroofi äärele jõudmise.
Paljude rahvaste mütoloogias toob sõnajalaõie leidmine õnne, kuigi eostaimedena ei õitse sõnajalad kunagi.
INGLITROMPET (BRUGMANSIA) on levinud Lõuna-Ameerikas ja Nepaalis. Neid on läbi ajaloo peetud pühadeks raviva väega tõelisteks jumalate taimedeks, keda võivad tarvitada vaid tugevad ja õnnistatud inimesed.
Üleni mürgised inglitrompetid sisaldavad psüühikat mõjutavaid alkaloide, mis teeb neist ühed maailma tugevaimad hallotsinogeenid. Taime mõju oleneb inimese organismi eripärast, seega on toime ettearvamatu, ulatudes kõnehäiretest krampide ja isegi surmani.
Muistse Peruu ravitsejad kasutasid taime narkootilisi omadusi nii rituaalides kui meditsiiniliste operatsioonide juures, näiteks kolju avamisel.
Taime varre koorest on valmistatud rituaalset tuleviku nägemist võimaldavat jooki.
KILP-PIILEA (PILEA PEPEROMIOIDES) toalilleks saamise lugu on kuulus ja kummaline. Esimest korda kirjeldati liiki 1906. aastal, kuid taim unustati peagi.
1970ndatel hakkasid Suurbritannia botaanikaaedadele sagenema küsimused tundmatute kilpjate lehtedega taime kohta. Arvati, et tegu on peperoomiaga.
Tegelikult määrati taim alles aastal 1978, kui Kew´i botaanikaaeda saadeti üks tundmatu õitsev taim, mis tuvastati lõpuks unustusse vajunud kilp-piileana.
Suur oli teadlaste imestus kuidas oli tundmatu taim laialt kodudesse, isegi Skandinaaviasse levinud? Selgus, et 1946. a tõi misjonär Espegren Hiinast Norrasse naastes sealt taimi endaga kaasa ja kinkis nende pistikuid oma tuttavatele. Taim levis Rootsi ja Suurbritanniasse ja sealt laia maailma edasi.
PELARGOONI (PELARGONIUM) taimeperekond on nime saanud kreekakeelsest sõnast pelargos ehk toonekurg, mis viitab viljade iseäralikule kurenoka kujule.
Esimesed pelargoonid jõudsid Euroopasse 16. sajandi lõpul. 18. sajandil saadeti botaanikud Lõuna-Aafrikasse taimede seemneid hankima ja juba sajandi teisel poolel hakati pelargoone kasvatama ärilistel eesmärkidel.
19. sajandil algas taimede võidukäik: tänu hübriidide saamise oskusele pandi alus kaasaegsete pelargoonide esivanematele ja uutele sortidele.
Kunagi istutati pelargoone maja ümber kurjade vaimude ja madude peletamiseks. Taimede lõhn ei meeldi putukatele, mistõttu võidi neid kasutada ka nende peletamiseks.
Pelagrooni ehk geraaniumiõli kasutatakse kosmeetikatööstuses.
HARILIK LUUDEROHI (HEDERA HELIX) on pärit Euroopast ning see kasvab ka Lääne-Eesti saartel, kus ta on looduskaitse all.
Taime nimi on tulnud kombest ravida temaga luuhaigusi. Taimega on ravitud ka konnasilmasid ja köha. Luuderohi on mürgine, seetõttu ei maksa taimest ise kodus ravimit valmistada.
Antiikajal oli luuderohi pühendatud veinijumal Dionysosele, mistõttu võib lõunamaades siiani näha vanade kõrtside ustel sisseraiutud luuderohukujutisi.
Taime on peetud pühaks, teda on seatud kurja silma eest kaitseks uste külge ja õnne toomiseks pruudikimpudesse.
Taime viljad on maitsvaks toiduks lindudele.
ARAABIA KOHVIPUU (COFFEA ARABICA) on pärit Kirde-Aafrikast, täpsemalt Etioopia mägimetsadest. Kohv, Etioopia must kuld on maailmas tähtsuselt teisel kohal olev kaup.
Maailma esimene kohvipood avati Türgis 1475. aastal ja esimene kohvik Itaalias 1645. Ajaloos on kaalutud isegi kohvivastaste seaduste kehtestamist, seda liig ägedaks muutunud inimeste tõttu.
Kui kohvist sai kõrgklassi jook, karistati alamklassi kohvijoomist peksu ja trahviga. Euroopasse jõudis kohv 13. sajandil. Uurijad on leidnud, et vanematel patsientidel, kelle kofeiinitase veres oli kõrgem, oli väiksem tõenäosus haigestuda Alzheimerisse, lisaks on kofeiinil positiivne mõju teise tüübi diabeedi ja Parkinsoni tõve vastu.
Kohv sisaldab kofeiini ja on väidetud, et enamus kohvijoojatest on sellest tegelikult sõltuvuses.
SIDRUNIPUU (CITRUS LIMON) algkodu on teadmata, kuid kultuur- ja ravimtaime ning ilupuuna on taimena kasvatatud tuhandeid aastaid.
Ravimtaimena söödi sidrunit juba Vana-Egiptuses kala- ja lihamürgituse vältimiseks. Inglismaal kehtestati kunagi seadusega laevade meeskondadele päevanormiks unts sidrunit või sidrunimahla, et ära hoida C-vitamiini puudusest tulenevat skorbuuti. Alles 18 sajandil hakati sidrunit toidu- ja maitsetaimena kasutama.
Sidrunit võib õigusega pidada superviljaks, mis aitab tagada head tervist ja enesetunnet. Sidrun sisaldab palju erinevaid vitamiine, eriti C-vitamiini, mis soodustab raua imendumist toidust. Sidruniõli tugevdab organismi kaitsesüsteemi ning ergutab vereringet, seda kasutatakse kosmeetika- ja alkoholitööstuses.
Maailma raskeima sidrun kasvatati 2003 aastal Iisraelis ja see kaalus üle viie kilo.
HARILIK OLEANDERI (NERIUM OLEANDER) kasvuala on Lõuna-Euroopa, Aafrika, Aasia ja Araabia poolsaar.
Ta on maailma mürgisemaid taimi, mis kasvab looduses veekogude kallastel. Silma sattudes võib taim põhjustada pimedaks jäämist ning mürkained võivad kanduda üle isegi mee kaudu.
Õnnetusi on juhtunud kari- ja lemmikloomadega, kes on joonud veekogust, kuhu on langenud taime õisi või lehti. Taime mahla on kasutatud rotimürgina ning putukate tõrjeks. Õite lõhn võib mõjuda uimastavalt.
On teada, et taimi kasvatati skulptuuride dekoreerimiseks juba Vana-Rooma keiser Nero abikaasa aias ja oleandreid kujutavaid freskosid on leitud Pompeist.
Taimede hiilgeaeg toataimedena oli 19 sajandil ja 20 sajandi alguses, kui taimed kaunistasid mõisate talveaedu ja rikaste inimeste verandasid.
HARILIK LOORBERIPUU (LAURUS NOBILIS) pärineb Vahemere maade idaosast ja Väike-Aasiast. Taime peetakse üheks kuulsusrikkamaks ja võimsamaks maagiliseks taimeks.
Loorberipuuga on seotud sõna bakalaureus ehk loorberi marjad, mis võeti kasutusele juba Vana-Roomas, austamaks mehi akadeemiliste saavutuste eest.
Loorberipärjaoks on alates antiikkultuurist olnud suurimaks austuse märgiks kangelastele. Loorberi ladinakeelsest nimest tuleneb samuti sõna „laureaat“.
Loorberipuu on nii kreeklaste kui olümpiamängude sümbolpuu.
Esimesed teated loorberi maitsetaimena kasutamise kohta pärinevad viiendast- sajandist. Lisaks toodetakse taimeviljadest eeterlikku antibiootiliste omadustega loorberiõli.
KUMMIPUU (FICUS ELASTICA) ehk kummi-viigipuu pärineb India rannikualade džunglitest ja võib kasvada looduses 30 meetri kõrguseks. Kodustes tingimustes võib taim kasvada 60 sentimeetrist kuni kolme meetrini.
Taime on kasvatatud tema piimmahlast saadava kautšuki saamiseks. Värske piimmahl on mürgine, mistõttu tuleb jälgida, et mahl ei satuks silma.
Kummipuu on loodussõbralik, üks vastupidavamaid ja mittedeformeeruvamaid puitmaterjale, millest valmistatakse tänapäeval mööblit.
Taime tõmmis on olnud kasutusel reumaatiliste haiguste ja leotis välispidiselt bronhiidi raviks.
HARILIK VIIGIPUU (FICUS) pärineb arvatavasti Aasia lääneosast. tegu on ühe maailma vanima kultuurtaimega, mida on kasvatatud 7 tuhat aastat.
Viigipuu mängib tähtsat rolli idamaade usundites. Kristlikus kultuuris sümboliseerib see hea ja halva tundmise puu häbelikkust, sest viigipuu lehtedega katsid Aadam ja Eeva alastust.
Antiikmaailmas söödi viigimarju toonuse tõstmiseks, piimmahlaga eemaldati soolatüükaid ja lehtedest tehti kompresse. viigimarju kasutatakse tänapäeval kondiitri-, konservi- ja alkoholitööstuses. mitmed viigipuu liigid saavutavad eluea jooksul rekordilisi mõõtmeid.
Osade liikide okstelt laskuvad alla õhujuured, mis juurdudes moodustavad lisatüvesid. Kuulsaim neist on Bengali viigipuu, kes võib hõivata 2 hektarit maad.
Harilikku viigipuud tolmeldab vaid üks herilase liik blastophaga.
HARILIK DATLIPALM (PHOENIX DACTYLIFERA) on pärit Põhja-Aafrika ja Lääne-Aasia kõrbealadelt ja teda on kasvatatud 6 kuni 8 tuhat aastat.
Arizona osariigi pealinn Phoenix on nime saanud just datlipalmi järgi. Lisaks on taim Saudi-araabia rahvuspuu.
Ühtegi teist taime pole ajaloos nii palju kujutatud kui datlipalmi, mis näitab tema omaaegset tähtsat staatust. Kõik vanad usud on kasutanud palmilehti rahu, kooskõla ning ülestõusmise ja pühaduse sümbolina. Iidsel ajal oli dattel enamiku aastast peamiseks toiduks. Lisaks saab datlist mett, veini ja seemnetest datlikohvi.
Ühe vana araabia ütluse järgi oli tema tarvitamise viise nii palju, kui aastas päevi.
Iisraeli teadlased on kasvatanud kahe tuhande aasta vanusest seemnest datlipalmi, mis on maailma vanim idanema hakanud seeme. See annab võimaluse taime DNA-d põhjalikult uurida.
BUGENVILLEA (BOUGAINVILLEA) on Guami, Grenada, Filipiinide aga ka paljude muude paikade sümboltaim.
Taim kannab eri maadel eri nimesid, näiteks Santa Rita, Primavera ja Napoleon.
Looduses kasvab see ronitaim puudele kinnitudes kuni 12 m kõrguseks. Oma nime on bugenvillea saanud prantsuse admirali Antoine de Bougainville järgi, kes taime Brasiilias avastas.
Tema väikeseid märkamatuid torukujulisi õisi ümbritseb tolmeldajatest koolibride ligimeelitamiseks kolm erksavärvilist siidipaberit meenutavat kõrglehte. Alles 20 saj. lõpupoole õnnestus teadlastel eristada ja lõplikult kindlaks määrata erinevad bugenvillea liigid ja tõdeda, et enamus kodus kasvatatavatest isenditest on hübriidid.
TŠIILI ARAUKAARIA (ARAUCARIA ARAUCANA) on Tšiili keskosa ja Argentiina lääneosast pärinev taim, mis on Maal elanud ca 100 miljonit aastat. Need väga pikaealised okaspuud võivad elada kuni 2000 aastaseks. Seepärast on araukaaria Tšiili rahvuspuu.
Maailmas tuntakse seda taime ka monkey-puzzle ehk ahvimõistatusena, kuna teravate okaste tõttu on puu otsa raske ronida.
Eurooplastele sai puu tuntuks 18 sajandil kapten James Cooki kirjelduste järgi. 19 sajandil muutus taim Euroopa aiapidajate lemmikuks, teda istutati palju Inglismaa aedadesse.
Araukaaria käbiseemneid kutsutakse tšiili pähkliteks, mida looduses levitavad papagoid. Puu vaiguga raviti haavu.
DIIFENBAHHIA (DIEFFENBACHIA) pärineb Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistest ja lähistroopilistest metsadest.
See väga mürgine taim mõjub raku tasandil, põhjustades kahjustusi organismi eri piirkondades. Taime söömisel on surmavaks koguseks juba 3-4 g taime lehti. Mürgistuse tunnusteks on põletused, tursed suus, oksendamine ja südamepekslemine. Mahla sattumine silma võib põhjustada sarvkesta põletikku. Seetõttu kasutati taime vart Lõuna-Ameerikas orjade piinamisel, sest taime närimisel kaob päevadeks söömis- ja kõnevõime.
Troopilistes ja lähistroopilistes piirkondades on ta sage taim haljastuses.
Rahvameditsiinis kasutati taime seksuaalse naudingu või potentsi suurendamiseks.
Filipiinidel tehtud uuringud lubavad loota taime abile vähiravis.
HARILIK KALLA (ZANTEDESCHIA AETHIOPICA) on Lõuna-Aafrikast pärit taim ja Etioopia ning Püha Helena saare rahvuslill. Seal kutsutakse taime Niiluse liiliaks ehk puhtuse ja vooruslikkuse sümboliks, mistõttu kasutatakse õisi pruudikimpudes.
Kalla lühikesed muguljalt paksenenud risoomid on toiduks metssigadele ja seepärast kutsutakse Lõuna-Aafrikas taime ka sealiiliaks.
Kallaga käib kaasas legend, kuidas Kaplinna jõukas ärimees, kes korraldas oma tütrele uhkeid pulmi, tellis pruudikimbu parimalt Londoni floristilt. Kui kauaoodatud hinnaline kimp lennukilt maha võeti, selgus, et see oli valmistatud neist samadest sealiiliatest, mida Kaplinnas küllaldaselt leidub.
Kuigi taim on üleni mürgine, kasutatakse rahvameditsiinis kallalehtede puderhautist peavalu raviks.
RIPPUV SEBRALILL (TRADESCANTIA ZEBRINA) ehk juudihabe on üks populaarseimaid toalilli, mis on pärit troopilisest Ameerikast.
Taimemahlal on nahka ärritav toime, seetõttu põhjustab rippuv sebralill avamaal karjatatavatele koduloomadele löövet ning temaga tegelejatel tuleb olla ettevaatlik.
Mehhikos Tabasco piirkonnas valmistatakse taimest Matali-nimelist taimeteed. Lisaks peetakse sebralille heaks õhuniisutajaks ja haigust tekitavate mikroorganismide neelajaks.
BANAAN (MUSA) on maailma suurim rohttaim, mis pärineb Kagu-Aasia troopikast. Banaani vilja peetakse puuviljaks, kuid see on viljatüübilt hoopis mari.
Banaane saab nende kasutuse järgi jagada kaheks: dessert- ja jahubanaanideks ehk plantaanideks. Viimane on paljude troopikamaade üks peamisi toiduallikaid, mida keedetakse, küpsetatakse ja kuivatatakse. Banaanidest tehakse jahu, äädikat ja isegi alkoholi. Banaani vartest valmistatakse tseremooniapaviljone ning kiubanaanist peaaegu kõdunematuid köisi.
Euroopasse jõudis banaan 19. sajandil.
Banaanides leidub rikkalikult kaaliumi ning vähesel määral ka radioaktiivset kaaliumi, kuid viimase kogus on nii väike, et inimesele see ohtu ei kujuta. Kasutusel on mitteametlik mõiste banaaniekvivalent – radiatsioonitaset võrreldakse ühe banaani söömisega.
MEELDIVA MONSTERA (MONSTERA DELICIOSA) nimetus tuleneb sõnast monstrum ehk koletis tänu oma hiiglaslike aukudega lehtedele.
Monstera kuni 20 m pikkuseks kasvavad liaanid on inimesele ohtlikud, sest sisaldavad suures koguses mürgiseid aineid, mis söömisel põhjustavad põletust suus, oksendamist ja raskemal juhul surma. Taimega pideval kokkupuutel võib tekkida nahapõletik. Taim on küll mürgine, kuid taime viljade terve aasta kestva valmimisperioodi jooksul mürgisus väheneb ja valminud vili on söödav.
Meeldiva monstera viljad meenutavad pisut ananassi ja -sobivad hästi puuviljasalatitesse ja püreedesse.
HARILIK SARVSÕNAJALG (PLATYCERIUM BIFURCATUM) on pärit Uus-Guinealt ja Austraaliast. Epifüütidena vihmametsas kõrgel puuvõrades kasvavad taimed meenutavad linnupesi ning neil on kahte tüüpi lehti.
“Pesa“ moodustavate ümarate lehtede vahele kogunevad taimsed jäänused ja surnud loomad, mille lagunemisest saab taim vajalikke mineraalaineid. Vanad, aja jooksul pruuniks ja paberi sarnaseks muutuvad lehed annavad kõdunedes juurtele toitaineid.
Teised – pikad, sarvekujulised ja väikeseid pruune sametisi eospesi kandvad lehed on taimele vajalikud paljunemiseks. Lehed on kaetud hallika viltkarvase kihiga, mille ülesandeks on niiskuse ja toitainete kogumine.
Taimed kasvavad aastatega väga suureks, vanad taimed võivad olla sõiduauto suurused ja kaaluda üle tonni.
DRAAKONIPUU (DRACAENA) enamik liike kasvab Aafrikas, mõned Lõuna-Aasias ja üks Kesk-Ameerikas.
Puu vanust on raske määrata, sest draakonipuul puuduvad aastarõngad.
Draakonipuu nimi pole taimele asjata antud. Nimelt kasvatab taim vigastatud varretipu asemele mitu uut, nagu draakon, kelle maharaiutud pea asemele uued kasvavad. Taim sisaldab punast vaiku, mida kutsutakse draakonivereks.
Draakonipuud on kasutatud mööbli poleerimiseks, hammaste puhastamiseks, huulepulkade valmistamiseks, ravimiseks ja surnute palsameerimiseks. Nõiakunstis lisati vaiku tindile, millega kirjutati talismanidele maagilisi sõnumeid.
Vaigust valmistatud lakki on kasutatud isegi Itaalia kuulsaima viiulimeistri Stradivariuse viiulite lakkimisel.
ROOSHIBISK (HIBISCUS ROSA-SINENSIS) ehk toakask on pärit Ida-Aasia troopilistelt aladelt. Rooshibisk on Hawaii ja Malaisia rahvustaim.
C-vitamiini allikana tuntud taime on sajandeid kasutatud rahvameditsiinis palaviku alandajana, organismi puhastava, maksatalitust soodustava ning vererõhku reguleeriva vahendina.
Taimede õisi kasutatakse nii kulmude värvimiseks, juustehoolduseks, kingade viksimiseks kui ka toiduks. Tema õitest valmistatud teed kutsuvad araablased reipuse ja pikaealisuse joogiks.
Tahiti ja Hawaii neiud kannavad õisi kõrva taga, andes niimoodi vihjeid meestele – kui õis on vasaku kõrva taga, siis on neiu abielus või suhtes, kui aga parema kõrva taga, siis on neiu süda vaba.
PAPÜÜRUS-LÕIKHEIN (CYPERUS ALTERNIFOLIUS) on veetaim, millest õpiti juba 4000 aasta eest Niiluse kallastel papüürust valmistama. Papüürusest sai Vana-Egiptuse üks tähtsamaid ekspordimaterjale, kuid peale paberi leiutamist papüüruse valmistamine hääbus. Veel hiljuti leidus Niiluse deltas papüürus-lõikheina ohtralt, kuid täna on taim seal haruldaseks muutunud.
Papüürust peeti taassünni sümboliks ja seda kasutati Vana-Egiptuses tihti kapiteelidel ja sammastel ehitusmotiividena. Haruldane pruun lõikhein kasvab looduslikult ka Eestis, kuuludes looduskaitse alla.
KÄRBSEPÜÜNIS (DIONAEA MUSCIPULA) kasvab Põhja- ja Lõuna-Carolina soistel aladel. Selle lihatoidulise taime peamised saakloomad on putukad ja ämblikulaadsed, harvem konnad.
Putukate püüdmiseks eritab kärbsepüünis magusalõhnalist nektarit ja hämaral ajal aga sinakat valgust.
Taimel on aktiivsed lõksud, mis koosnevad kahest karvadega ääristatud lehest. Lehtede sisepinnal on kolm kuni kuus ülitundlikku karva, mille puudutamine paneb lehed sulguma. Kui lõks sulgub, seedib taim saaklooma 1-2 nädalat, omandades sealt vajalikud ained.
Kärbsepüünise lagundavad ensüümid on nii tugevad, et võivad lagundada isegi inimese nahka. Üks lõks suudab saakloomi püüda vaid 2-3 korda, seejärel ta sureb.
FILODENDRON (PHILODENDRON) tähendab tõlgituna puuarmastajat, mis viitab taime viisile juurtega puudel ronida. Taimel on väga omapärane tolmlemiskohastumus – nad on võimelised avanevas õisikus rasvade ainevahetust kiirendama, mille tulemusena õisiku sisetemperatuur tõuseb õhutemperatuurist kuni 17 kraadi võrra kõrgemaks.
See aitab pimedas džunglis köita tolmeldajate, näiteks mardikaliste tähelepanu. Taimi kasutatakse Amasoonias kalapüügiks – lehti ja varsi kääritatakse, mille tagajärjel muutuvad need kaladele mürgiseks. Lehtede ja varte kimbud visatakse vette ning mürgist halvatud kalad jäävad veepinnale hulpima, kust on neid lihtne kokku korjata.
Lehtedest saadavat salvi on kasutatud nahahaiguste ravimiseks, pikki õhujuuri köitena, taimest on valmistatud mööblit, kotte ja korve.
LÕHNAV KRUVIPUU (PANDANUS TECTORIUS) on Ameerika Samoa rahvustaim, mis kasvab enamasti mangroovide äärealadel ja rannikutel.
Lõhnava kruvipuu vilju ja lehti kasutatakse Kagu-Aasias toitude valmistamisel. Lisaks valmistatakse taimelehtedest katuseid, põrandamatte, korve ja seelikuid ning leheleotisest on abi palaviku, pea- ja kõhuvalu puhul.
Taimi kasvatatakse tema saagjate teravate leheservade tõttu ka kodude kaitseks ehk elavate kaitsetaradena.
Lõhnav kruvipuu on siiani väga tähtsal kohal Vaikse ookeani kultuuris, traditsioonides ja kohalikus meditsiinis.
HABETILLANDSIA (TILLANDSIA USNEOIDES) ehk hispaania habe on epifüüt, mis kasvab puudel ja elektritraatidel – ta ei vaja mulda, sest tal puuduvad juured. Taime hallide lehtede hõbedase värvuse annavad lehti katvad soomused, mille kaudu imab taim õhust niiskust ja kaitseb end kõrvetava päikese eest. Taime seemneid levitavad eelkõige linnud, kes neist pesasid ehitavad.
Hispaania habemeks kutsutavat taime on kasutatud erinevatel eesmärkidel: isolatsiooni- ja pakkematerjalina, nööri ja vaipade tootmiseks ning pehme mööbli täiteks. Just selle taime lehtedega olid täidetud esimeste Fordi autode istmed. USA tööstuses kasutatakse aastas 5000 tonni habetillandsiat.
Taimel on tervisele kasulikke omadusi, näiteks veresuhkrut alandav mõju. Indiaanlased on taime kasutanud palaviku ja reumavalude leevendamiseks. Taim on elupaigaks mitmetele madudele ja nahkhiirtele ning selle taime seest on leitud ühe hüpikämbliku liik.
HARILIKU ANANASSI (ANANAS COMOSUS) viljad tõi 1494. aastal oma Ameerika ekspeditsioonilt Euroopasse Hispaania kuningannale kingiks Kolumbus. Ananassi kasvatamine oli Euroopas pikalt kõrgklassi staatuse märk.
Kuna taim meenutab oma välimuselt käbi, on tema nimetus inglise ja hispaania keeles pineapple ehk männiõun.
Ananass on väga maitsev vili tänu temas sisalduvatele puuviljasuhkrutele. Lisaks toidule kasutatakse ananassi ka alkohoolsete jookide ja äädika tootmiseks.
Madakaskaril ravitakse küpsete viljadega ka põletushaavu. Taime lehtedest saadakse kiudu, millest kootakse väga õhukest siidisarnast kangast.
BROMEELIALISED (BROMELIACEAE) on pärit Ameerikast. Paljud neist kasvavad epifüütidena puuvõrades, saades toitained õhust ja kõdunevatest taimeosadest.
Nende leherosetti koguneb vihmavesi ja leherisu, mis moodustab mõnusa elu-, toitumis- või paljunemispaiga lülijalgsetele, pisiimetajatele, kahepaiksetele ja lindudele.
Suurim bromeelialine on Andide kuningannaks kutsutav Raimondi puia, kes võib elada 100-aastaseks ja kasvada kuni 3 meetri pikkuseks. See väljasuremisohus taim on maailma aeglasem õitselepuhkeja – tema kümnetest tuhandetest õitest koosnev hiigelõisik puhkeb õide alles 80-aasta vanuselt ning võib kasvada 10 meetriseks, olles pikim õisik taimeriigis.
ORHIDEELISI (ORCHIDACEAE) ehk käpalisi leidub kõigil mandritel peale Antarktise. Kõige pisemad orhideed on vaid sentimeetripikkused, suurima kõrgus ulatub 13,5 meetrini.
Orhideed näevad väga erinevad välja – leidub ronivaid, klorofüllita, lehtedeta, parasiitseid ja maa all elavaid liike. Orhideed vajavad idanemiseks kindlate seente ja paljunemiseks loomade abi. Sõltuvalt välimusest ja kasvukohast tolmeldavad neid kas putukad, linnud, konnad või nahkhiired. Samuti leidub isetolmlevaid liike.
Üle poole maailma orhideedest on hävimisohus ja võetud looduskaitse alla. Kõige rohkem ohustab orhideesid elupaikade hävimine inimtegevuse tagajärjel. See sai alguse juba 1885 aastal kui botaanik Frederik Sander rajas ahnusest maailma suurima orhideeäri. Paraku langetasid Sanderi poolt orhideesid koguma saadetud inimesed taimede kättesaamiseks massiliselt puid, tekitades nii suurt keskkonnakahju.
Eestis on looduskaitse all kõik siin leiduvad 35 käpaliste liiki. Alates 2010. aastast valitakse igal aastal aasta orhidee, et nendele haruldastele taimedele rohkem tähelepanu tõmmata.
Majanduslikult tähtsaim orhideeline on vanill, mis on kalliduselt teine maitsetaim maailmas.
